Tõeline õppija on ainult see, kes võtab Pühakirja vastu kui Jumala hääle, mis temaga kõneleb. Ta tunneb Sõna ees aukartust, sest tema jaoks on see elav reaalsus. Ta avab oma mõistuse ja südame, et seda vastu võtta. Sellised kuulajad olid Korneelius ja tema sõbrad, kes ütlesid apostel Peetrusele: “Nüüd me oleme siis kõik üheskoos Jumala ees kuulamas kõike, mida Issand sulle on käskinud.” (Ap 10:33)
Tõe tundmine ei sõltu niivõrd mõistuse jõust, kuivõrd eesmärgi puhtusest ja tõsimeelse, alistuva usu lihtsusest. Jumala inglid tulevad nende juurde, kes alandliku südamega otsivad Jumala juhtimist. Neile antakse Püha Vaim, kes avab neile tõe rikkalikud aarded.
Üksnes Sõna kuulamisest või lugemisest ei piisa. Kes soovib Pühakirjast kasu saada, peab mõtisklema talle esitatud tõe üle. Ta peab tõe sõnu õppima tõsise tähelepanu ja palvemeelse mõttega ning ammutama sügavalt pühade prohvetikuulutuste lättest. EGW “Kristuse tähendamissõnad”