skip to Main Content

Aadam pidas Looja poolt puhkuseks ja õnnistuseks pühitsetud päeva nii Eedenis enne oma langemist kui ka pärast seda, kui ta oli sunnitud lahkuma õnnelikust kodust. Seda pidasid kõik patriarhid Aabelist Noani, Aabrahamini, Jaakobini. Kui valitud rahvas oli orjuses Egiptuses, kaotasid paljud ebajumalateenistuse kestel teadmise käsust, kuid siis, kui Issand vabastas Iisraeli, kuulutas Ta kogunenud rahvahulgale oma käsku aukartustäratavas hiilguses, et nad teaksid Tema tahet, kardaksid Teda ja kuuletuksid Temale igavesti.

Neist kaugeist aegadest kuni tänaseni on maailmas säilitatud Jumala käsu tundmine ja peetud neljanda käsu hingamispäeva. Kuigi “patu-inimesel” õnnestus Jumala püha päev jalge alla tallata, leidus isegi tema ülemvõimu perioodil varjulistes paikades ustavaid inimesi, kes austasid seda. Usupuhastusest alates on igas põlvkonnas olnud inimesi, kes on pidanud pühaks seda päeva. Tunnistust Jumala käsu kestvusest ja loomise hingamispäeva pidamise pühast kohustusest on igal ajal kuulutatud, kuigi sageli keset etteheiteid ja tagakiusamist.

Need tõed, sellisena nagu nad esinevad Ilmutusraamatu 14. peatükis seoses “igavese evangeeliumiga”, saavad olema Kristuse koguduse tunnuseks Tema ilmumise ajal, sest kolmekordse kuulutuse lõpul teatatakse: “Siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku.” See kuulutus on viimane kuulutus, mida enne Issanda tulekut edastatakse. Vahetult pärast selle kuulutuse esitamist näeb prohvet Inimese Poega tulevat aus, et koguda maailma lõikus. EGW “Suur võitlus”

Back To Top