Me peame Pühakirja vastu võtma Jumala sõnadena, mis pole üksnes kirjutatud, vaid ka räägitud. Kui vaevatud tulid Kristuse juurde, ei näinud Ta üksnes neid, kes tulid abi paluma, vaid kõiki, kes läbi ajastute tulevad Tema juurde samasuguse vajaduse ja samasuguse usuga. Kui Ta ütles halvatule: “Ole julge, poeg, sinu patud on sulle andeks antud!”, kui Ta ütles Kapernauma naisele: “Tütar, sinu usk on su päästnud, mine rahuga!”, rääkis Ta seda ka teistele vaevatutele ja patust koormatutele, kes Tema abi otsivad. (Mt 9:2; Lk 8:48)
Nii on kõigi tõotustega Jumala Sõnas. Neis räägib Ta isiklikult meile, kõneledes sama otseselt nagu kuuleksime Tema häält. Kristus annab meile oma armu ja väge just nende tõotuste kaudu. Need on puulehed, mis “annavad tervist rahvastele.” (Ilm 22:2) Kui need on omaks võetud, siis on need iseloomu tugevuseks ning elu innustuseks ja ülalpidamiseks. Mitte millelgi muul ei saa olla niisugust tervistavat väge. Miski muu ei saa anda julgust ja usku, mis toovad eluenergiat kogu olemusele. EGW “Tervise teenistuses”