Looja kätest tulnud Maa oli imekaunis. Selle pinda liigestasid mäed, kingud ja tasandikud ning kristalsed jõed ja järved. Kõikjal õilmitsesid ilupõõsad ja kirendasid lilleaasad. Meie metsapuudest palju majesteetlikumad puud sirutasid oma kroone kõrgustesse. Õhk oli puhas ja kosutav. Kogu loodus oli kaunim kui kõige uhkema palee iluaed.
Pärast seda, kui oli loodud maa seda asustava rikkaliku looma- ja taimeriigiga, valmistas Looja oma loomistöö krooni – inimese – kelle jaoks Ta kauni maa oli teinud. Inimene sai kõige selle valitsejaks, mida ta silm nägi, sest Jumal ütles: “Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid … kogu maa üle… Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi.” (1Ms 1:26.27) Siin on selgesti esitatud inimkonna päritolu. Jumala poolt öeldu on nii selgesõnaline, et see ei anna alust ekslikeks järeldusteks. Jumal lõi inimese enda sarnaseks. Siin pole midagi müstilist ja öeldu ei jäta põhjust oletada, et inimene on arenenud järk-järgult taime- ja loomariigi madalamatest vormidest kõrgemale. Niisugune õpetus madaldab Looja töö inimese piiratud ettekujutuseni. Inimesed ihaldavad nii kirglikult Jumalat universumi valitseja kohalt kõrvaldada, et nad on valmis madaldama inimest ja röövima talt väärika päritolu. Jumal pani liikuma taevakehad maailmaruumis ja andis põllulilledele kaunid värvitoonid. Tema täitis taevad ja maa oma võimsa väe imedega. Ta soovis oma aulise loomistöö kroonida ning anda kaunile maale valitseja; Ta lõi olevuse, kes Looja kätetöö vääriline. Inimkonna sugupuu viib tagasi suure Loojani, mitte bakterite, molluskite ja neljajalgsete arenemisahelani. Ehkki mullast valmistatuna, oli Aadam siiski “Jumala poeg”. EGW “Patriarhid ja prohvetid”