Õndsakskiitmised

Õndsakskiitmised olid Kristuse tervitus kogu inimperekonnale. Vaadates tohutule rahvamassile, kes oli kogunenud mäejutlust kuulama, näis Kristus hetkeks unustavat, et Ta pole taevas, ning kasutas valgusemaailmale tuttavat tervitust. Tema huulilt voolasid õnnistused nagu purskab vesi kaua suletud olnud allikast. Pöördudes kõrvale selle maailma auahnetest, enesega rahul olevatest soosikutest, kuulutas Kristus, et õnnistatud on need, kes võtavad vastu Tema valguse ja armastuse, ükskõik kui suur poleks nende vajadus.

Kristus sirutas oma käed vaimus vaeste, kurbade ja tagakiusatute poole ning ütles: “Tulge minu juurde … ja mina annan teile hingamise!” (Mt 11:28)

Kristus märkas igas inimeses lõputuid võimalusi. Ta nägi inimesi sellisena, nagu nad võiksid olla – Tema armu läbi muudetud, Issanda, meie Jumala ilus. Neid lootusega vaadates sisendas Ta lootust. Neid usaldusega koheldes sisendas Ta usaldust. Paljude südames, kes nägid olevat kõigele pühale surnud, tärkasid uued ajed. Paljudele, kes olid meeleheitel, avanes uue elu võimalus. EGW “Jeesuse sarnaseks”