Jumala Sõna mitmekesisus
Jeesus ütles nii: “Sellepärast on iga kirjatundja, kes on õpetatud taevariigi jaoks, majaperemehe sarnane, kes oma varakambrist võtab välja uut ja vana.” Mt. 13,52.
Piibli varakamber on mitmekesistest mõtetest ja erinevatest esitustest tulvil. See tuleneb ka sellest, et Piibli kirjutajad on olnud väga erinevad inimesed erinevatest ajastutest. Neil on olnud erinev taust, erinevad ametid ja isegi erinevad eesmärgid, mille jaoks nad oma sõnumi on kirja pannud. Sellegipoolest on Piibel üks tervik, sest Jumala Vaim on kõiki neid konkreetseid autoreid inspireerinud ja juhtinud.
Meie koguduse praktika läbi mitmete aastakümnete on olnud, et teenistustel jagavad Jumala Sõna ka koguduseliikmed, mitte ainult pastor. Kui alguses oli see harjumatu, siis praeguseks ei oska kogudus oma teenistusi sellise mitmekesisuseta isegi ette kujutada. Kõnelejate erinevad taustad, erinevad ametid ja erinevad meelelaadid annavad kokku terviku, mis on mitmekülgne ja huvitav ning pakub värskust igaks hingamispäevaks.
1. juunil avab Jumala Sõna Margit ning räägib ka oma kogemustest. Otseülekanne on nähtav http://live.advent.ee/poltsamaa/ ikka natuke pärast kella 11 hommikul.
Kevad on kiire
Loodus meie ümber ruttab ja avab õisi puudel, põõsastel ja maapinnal. Aiapidaja teab: kes kevadel ei külva, ei saa sügisel saaki. Nii on ka vaimuliku eluga. Paulus kirjutab galaatlastele: “Ärge eksige, Jumal ei anna ennast pilgata, sest mis inimene külvab, seda ta ka lõikab!” Kogu meie elu on külviaeg igaveseks eluks, seetõttu on väga tähtis, kuidas me elame ja millega tegeleme päevast päeva.
Meie koguduse elus on samuti tunda ruttu. Reedel, 17. mail, käisime taas Lustivere Hooldekodus laulmas, järgmisel päeval oli Jõhvis uue kirikuhoone õnnistamine, kuhu mitmed meie koguduse lauljad ja muusikud olid oodatud esinema. 1. juunil oleme kutsutud Elvasse laulma ja pilli mängima. Vahepeal, 25. mail, aga koguneme oma koduses kirikuhoones, et üheskoos suunata oma mõtted sinna, kus Jeesus praegu on, ning Piibli “veebikaamera” vahendusel vaadata, kuidas näeb välja taevane tempel. Veebikaamera, seda juba otseses tähenduses, kannab meie teenistuse sel hingamispäeval üle alates umbes 11.10 hommikul aadressil http://live.advent.ee/poltsamaa/
Mõeldes emale
Lillerikkal ajal soovime oma kallitele emadele kõike, mis on armas, hell ja ilus. Soovime, et Jumal oleks nendega ka siis, kui elu ei olegi vaid lillepidu. Soovime, et emad ei oleks kunagi üksi, vaid et neil oleks kogu pere toetus.
Mõeldes emale mõtleme kogu perele: ka isale ja lastele. Me soovime, et kodus valitseks hea taevane õhkkond: üksteisest lugu pidamine ja üksteise teenimine.
Töö, mida teevad vanemad kodus, on Jumala ees hindamatu tähtsusega ning me tahame seda kogudusena tunnustada. Lisaks sellele rõhutame, et ka kogudus on nagu perekond, kus tugevate sidemete olemasolu on ülimalt tähtis.
Tule ja tähista perepäeva 11. mail kell 11. Otseülekanne internetis algab orienteeruvalt 11.10 aadressil http://live.advent.ee/poltsamaa/
Jeesuse jälgimisest
Mida te arvate, kas meile on tähtis teada, kus Jeesus praegu on ja mida ta täpselt teeb? Või see ei ole meile tähtis? Äkki see oleneb sellest, kui lähedane Jeesus meile on? Kui me ütleme, et Jeesus võeti taevasse, nagu Apostlite raamatu alguses on kirjutatud, ja rohkem ei huvitu, kui palju me siis tegelikult Jeesusest hoolime? Ma usun, et meie seas on siiski päris mitmed, kes on Jeesuse jälgijad või järgijad, – inglise keeles on see üks ja sama sõna: “follower”, – kes on tõeliselt huvitatud, kus täpselt Jeesus praegu on ja mida ta teeb.
Teine küsimus on see, kas Jeesus tahab meiega jagada oma tegemisi. Piiblist näeme, et Jeesus on alati soovinud inimestega ja eriti oma kogudusega jagada seda, missugust tööd tal meie päästmiseks teha tuleb. Ta püüdis kolm korda rääkida oma jüngritele, et teda lüüakse risti ja kolmandal päeval ta tõuseb üles. Tulutult. Seda, mida jüngrid kuulda ei tahtnud, seda nad ei kuulnud. Ta soovis, et jüngrid võitleksid palves koos temaga, kui ta Ketsemani aias oma surmaeelset võitlust pidas. Ei midagi, jüngrid jäid magama. Kohtudes nägemuses Johannesega Patmose saarel andis Jeesus isiklikult läkitused järgnevate sajandite kogudustele, usaldades igale neist missiooni: kuulutada Kristust nii, et inimestel oleks võimalik Teda järgida/jälgida, kuhu Ta iganes läheb(Ilm.14,4.)
Sellest, kus Jeesus praegu on, võid kuulata jutlust 13. aprillil orienteeruvalt kell 11. Tule kohale või jälgi seda otse internetist aadressil http://live.advent.ee/poltsamaa/
Diakonite ordineerimine
6.aprill oli eriliselt päikseline ja meie koguduse jaoks oodatud päev. Lumi on küll veel maas ja lõokesi pole kohal, nagu eelmisel aastal samal ajal, aga õhus on tunda juba kevadet. Jumalateenistus toimus koos Jõgeva kogudusega ning külas olid Valdis Zilgalvis ja David Nõmmik abikaasadega.
Teenistus algas Märdi ja Kalle ordineerimisega diakoniteks. Pastor David pöördus nende poole küsimusega, et kas te tahate olla abilised koguduse töös? Kuulsime nende jaatavat vastust. David soovis, et Jumala Vaim suurendaks neid ande, mis Märdil ja 
Kallel juba on. Ühises palves tänas David Jumalat koguduse toetuse eest ja vanemate eest, kes neid on kasvatanud. Märdi ja Kalle õnnistamiseks tõstsid oma käed, lisaks Valdisele ja Davidile, ka meie koguduse vanemad Juss ja Hele. Koos südamlike õnnistussoovidega ulatati päevakohane tunnistus ja lillekimp. Märdile ja Kallele pühendatud laulu sõnumiks oli, et nad jääksid julgeks erinevates eluolukordades ja usaldaksid kõiges Jumalat, kellelt tuleb abi.
Vaimulikus mõtiskluses keskendus Valdis Zilgalvis kolmele päevale Jeesuse elus – ristilöömisele, hauas puhkamisele ja ülestõusmisele. 1.Korintose 15,3-4 “Sest ma olen teile kõigepealt teada annud, mida ma olen saanud, et Kristus suri meie pattude eest kirjade järele ja et Ta maeti ja et Ta üles äratati kolmandal päeval kirjade järele.” Meie elus võib olla päevi kui taevas vaikib ja me hüüame Jumala poole:” Aita mind!” Nii nagu Jeesus puhkas hauas, nii tahab Jumal, et ka meie puhkaksime, et me usaldaksime Teda, isegi siis kui me lahendust probleemile ei tea. Jeesus on saavutanud võidu kurja üle. Lahendused on Tema käes, Ta on koos meiega. Kõige aulisem ülestõusmise päev on veel ees – kui Kristuses surnud ärkavad ja siis me näeme Jeesust tulemas taeva pilvedel. Ta tuleb järgi kõigile, kes Teda ootavad ja see rõõmus kohtumine kestab kogu igaviku. Punkti sõnumile pani koorilaul: Jeesus on tee, mind ellu viib see, nüüd uskudes ju näha saan ma tõotud kodumaa randa. Kui lõpeb mu aeg, jääb maha mul öö, siis kodumaa värav avatud ja elama sinna jään.
Hingamispäev jätkus ühise lõunasöögiga. HEA OLI OSADUSES OLLA !
Elu läbi surma
Kristus kirjeldas tulevikku näitega loodusest, mida jüngrid mõistsid. “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile,” lausus Ta, “kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja!” (Jh 12:24) Kui tera langeb mulda ja sureb, siis tärkab uus taim, mis kannab vilja. Samuti pidi Kristuse surm kandma vilja Jumala riigile. Jeesuse surma tulemuseks pidi olema elu. Aastast aastasse kanduvad põllumehe teraviljavarud edasi tänu sellele, et ta justkui matab parima osa teraviljast maha. Teatud aeg on seeme varjul mulla all. Jumal hoolitseb selle eest. Siis ilmub oras, seejärel viljapea ning lõpuks vili pea sees. Kuid kasv saab toimuda ainult siis, kui tera esmalt maha maetakse.
Mulda maetud seemnest kasvab uus vili, mis hiljem omakorda maha külvatakse. Nii seeme paljuneb. Sarnaselt kannab Kristuse surm Kolgata ristil vilja igaveseks eluks. Tema ohvri viljana elavad lunastatud kord igavikus.
Nisutera, mis jääb mulda panemata, ei kanna vilja. See jääb üksi. Kristus oleks võinud, kui Ta oleks soovinud, säästa ennast surmast. Kui Ta oleks seda teinud, poleks Ta saanud tuua Jumala juurde poegi ja tütreid. Ainult elu ohverdades võis Ta anda elu inimkonnale. Ainult põrmu langedes, surres, võis Ta saada seemneks tohutule lõikusele, mis kogub kõigist rahvahõimudest, suguharudest ja rahvastest lunastatud Jumalale.
Selle tõega sidus Kristus õpetuse enesesalgamisest: “See, kes oma elu armastab, kaotab selle; aga kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab seda igaveseks eluks.” (Jh 12:25) Kõik, kes tahavad Kristuse kaastöölistena vilja kanda, peavad esmalt põrmu langema ja surema. Elu tuleb anda maailma vajaduste põllumaale. Enesearmastus ja isiklikud ambitsioonid peavad kaduma. Kuid enesesalgamise seadus on enesesäilitamise seadus. Põllumees säilitab oma vilja, kui ta külvab selle maha. Sama on inimese eluga. Anda tähendab elada. Elu, mida tahetakse säilitada, tuleb täielikult pühendada Jumala ja kaasinimeste teenimisele. Need, kes on Kristuse pärast selles maailmas valmis eneseohverdamiseks, säilitavad end igaveseks eluks. EGW “Ajastute igatsus”
Lõikustänu jumalateenistus 12. oktoobril kell 11.00
“Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguse Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas.” (Jk 1:17.18)
Iga seeme kannab oma vilja. Õigetes tingimustes külvatud seeme areneb eluks taimes. Kadumatu Sõna seeme, mille hing usu kaudu vastu võtab, toob esile iseloomu ja elu, mis sarnaneb Jumala elu ja iseloomuga. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Loomistöö mälestusmärk
Suur Jumal oli rajanud Maa alused. Ta oli katnud kogu maailma iluga ja täitnud selle inimesele tarvisminevaga. Ta oli loonud kõik maa ja mere imed. Kuue päevaga oli suur loomistöö valminud. Ja Jumal “hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis Ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest Ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.” (1.Ms 2:2.3) Jumal silmitses rahuldustundega oma kätetööd. Kõik oli täiuslik, jumaliku Meistri vääriline. Nüüd Ta puhkas — mitte tööväsimusest, vaid rõõmust, nähes oma tarkuse ja headuse tulemust ja au ilmnemist.
Jumal pühitses, s.t. eraldas seitsmenda päeva, mil Tema puhkas, puhkepäevaks inimestele. Looja eeskujul tuli inimesel sel pühal päeval puhata, et tal oleks aega taevast ja maad silmitsedes mõtiskleda Jumala suure loomistöö üle ning et ta Jumala tarkusest ja headusest kõnelevaid tõendeid nähes võiks kogu südamest armastada ja austada oma Loojat.
Jumal püstitas Eedenis mälestusmärgi oma loomistööst; Ta andis oma õnnistuse seitsmendale päevale. Hingamispäev kingiti Aadamale, kogu inimperekonna isale ja esindajale. Selle päeva pühitsemine pidi kõnelema tõsiasjast, et kõik maa elanikud tunnustavad tänuga Jumalat oma Loojana ja õiglase Ülemvalitsejana; nad tunnustavad, et nemad on Tema kätetöö ja Temast sõltuvad. Niisiis oli tegemist tähisega, mis anti kogu inimsoole. Tegemist polnud mingi ülekantud mõistega või ühe rahva jaoks kohaldatud korraldusega.
Jumal nägi, et inimene vajas hingamispäeva, ja seda isegi paradiisis. Oli oluline, et inimene paneks igal seitsmendal päeval kõrvale oma harrastused ja ettevõtmised ning selliselt neist vaba olles saaks sügavamalt mõtiskleda Jumala tegevuse, headuse ja väe üle. Inimene vajas hingamispäeva kui igapäevasest jõulisemat meeldetuletust Jumala armastusest. Ta vajas tänutunde elavdamist, sest kõik, mis inimesele kuulus ja mille üle ta rõõmu tundis, tuli ju tegelikult Looja heldest käest.
Jumala soov on, et hingamispäev juhiks inimeste mõtted Tema loomistööle. Loodus kõneleb inimmeeltele Jumala — Looja, kõige üle Valitseja — olemasolust. “Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab Tema käte tööd! Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust!” (Ps 19:2.3) Kauniks loodud maa tunnistab Jumala armastusest. Võime näha Tema armastust igikestvates mäetippudes, majesteetlikes puudes, puhkevates pungades ja õrnades lilleõites. Hingamispäev, mis osutab Loojale, innustab inimesi avama suurt looduseraamatut ja lugema sealt Looja väest, tarkusest ja armastusest.
E.G.White’i raamatust “Patriarhid ja prohvetid”