skip to Main Content

Usu kaudu Jumala lapsed

  • 28. aug. 2013
Galeriisse

Põltsamaa adventkogudus tähistas oma 95.aastapäeva 23. ja 24.augustil 2013.

Reede õhtul kogunesid palvusele peamiselt kohaliku koguduse liikmed.

Hele Kulp rääkis veidi meie koguduse algusest, kui 18.augustil 1918 toimus esimene osasaamisteenistus. Psalm 90:1: „Issand, sina oled meile olnud eluasemeks põlvest põlve.“

Sellel õhtul oli Piiblis kirja pandud palvetel eriline osa.

Tänupalveks koguduse eest loeti Psalm 125. „Kes loodavad Issanda peale, on nagu Siioni mägi, mis ei kõigu, vaid püsib igavesti. Jeruusalemma ümber on mäed ja Issand on oma rahva ümber nüüd ja igavesti“ (salmid 1 ja 2). Issand on meie kogudust hoidnud!

Meie palvete üheks osaks peaks olema Jumala kuulamine. Palve peaks olema alati kahepoolne – meie räägime Jumalale ja Jumal räägib meile. Selline palve on õnnistusrikas.

Teenistust kaunistasid mitmed lauluettekanded ja muusikapalad. Ühislaulud lauldi tsitri ja kontrabassi saatel. Lõpulauluks oli valitud Meie Isa palve teemaline „Nüüd õhtu käes, öörahu tuleb“. See oli väga eriline palvehetk kõigile.

Hingamispäeva hommikul tervitasime rõõmsalt külalisi nii lähemalt kui kaugemalt. Koguduse saal ei mahutanud kõiki kirikulisi, aga teenistust oli võimalik jälgida ka telgis, samuti internetist.

Õppetüki läbivõtmist juhatas Heino Lukk. Jumal armastab kõiki inimesi. Meie armastus Jumala vastu väljendub Tema seaduste järgimises. Kui meid juhib Jumala Vaim, oleme Jumala lapsed ja meie elus on nähtavad Vaimu viljad – Galaatlastele 5:22,23: „Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus.“ Selline Jumala laps on tahtlik ja võimeline kõiki armastama.

Helena rääkis lastele kingitustest. Lapsed ja ka kõik teised said teada, et parim kink on armastus, selle väljendamine lihtsalt ja siiralt.

Jutlustas Rein Kalmus. Aastapäeva motost „Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses“ (Gl 3:26) oli ta valinud oma kõne teemaks vaid ühe sõna – lapsed. Mida tähendab olla Jumala laps?  Ta tõi välja kolm omadust. Jumala laps peaks nägema ümbritsevat maailma rõõmsates värvides, sest meie ümber on veel nii palju ilu. Me peaksime märkama kaasinimest, jagama oma rõõmu temaga. Jeesuse päev algas alati palvega, et siis minna ja jagada inimestega kõike head.

Igast Jumala lapsest kui kristlasest peaks kiirgama elurõõmu, mille Jeesus on meie südamesse pannud. Esitame evangeeliumi rõõmsalt, tuues inimestele igavese elu lootust. Evangeelium on ju tõeline rõõmusõnum! Jumala lapsele on iseloomulik sõnakuulmine. See peaks olema iseenesestmõistetav ja loomulik. Kui me oleme Jumala lapsed, siis oleme ka pärijad.

Hea oli kuulda laulmas nii soliste, ansambleid, meeskoori kui ühendkoori.

Rikkalikult kaetud lõunalauas said kõik oma keha kinnitada igapäevase leivaga.

Peale lõunat said soovijad minna jalutuskäigule meie väikesesse linna. Hele tutvustas huvilistele nii ajaloolisi hooneid kui kaasaegseid vaatamisväärsusi. Noortele toimus samal ajal maastikumäng-fotojaht, kus tuli kaardi abil üles leida Põltsamaa adventkoguduse ajalooga seotud ehitised. Iga grupp pidi tegema meeldejääva pildi etteantud teemal, samal ajal teada saades huvitavaid killukesi Põltsamaa koguduse ajaloost.

Kell viis õhtupoolikul saime osa kauaoodatud aiakontserdist. See oli paljudele kindlasti eriliseks kogemuseks – istuda õunapuude all kesk rohelust ja kuulata nii sõna kui muusikat.

Jutlustas David Nõmmik. Ta rääkis probleemist, mis ilmnes juba Kaini käitumises, jätkus apostlite ajal ning esineb tänapäevalgi – Kristuse evangeeliumi tahetakse pahupidi pöörata. Põhiline probleem seisneb inimese päästmises kas usu või tegude kaudu. Inimene tahab enda päästmiseks ikka ja jälle midagi ise ära teha, aga Paulus kirjutab selgelt, et inimene ei pääse tegude kaudu, et pääsemine tuleb vaid usu läbi ristilöödud Kristusesse. Jeesus teeb seda, mida me ise ei suuda. Lootkem Jeesuse teenetele ja võtkem need usus vastu!

Aastapäevaks ettevalmistamisel olid esinejad palju vaeva näinud laulude harjutamisega, aga see tasus end ära.  Esines ka laste orkester. Saime osa nii paljudest ettekannetest, mis kõik kõlasid Jumala kiituseks. Aitäh kõigile, kes meile külla tulid, kes laulsid ja mängisid. Tänu ka toiduvalmistajatele ja igaühele, kes selle suure ürituse kordaminekuks oma osa andsid. Tänu Taevaisale ilusa ilma eest. Tänu Jumalale, kes oma Vaimuga meid kõiki õnnistas.

Vaata pilte: http://advent.ee/galerii/61615/poltsamaa-koguduse-95-aastapaev/

Meie koguduse 95. aastapäev!

  • 22. aug. 2013

23. ja 24. augustil tähistab Põltsamaa adventkogudus oma 95. aastapäeva. Kõik aastapäeva sündmused toimuvad aadressil Kreutzwaldi 1.

23. augustil kell 20 PALVUS — muusikaliste vahepaladega astuvad üles kohaliku koguduse pillimängijad ja lauljad.

24. augustil kell 10 PIIBLIUURIMINE — (erinevad eagrupid); kell 11 JUTLUS*;
kell 14 teismelistele linnamäng; east olenemata saab minna koos giidiga linna peale jalutama.

24. augustil kell 17 EVANGEELNE AIAKONTSERT* — adventkiriku aias.

“Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses” (Gal. 3,26.)

* Jutlusest ja aiakontserdist on  ka otseülekanne, mida saab vaadata aadressil live.advent.ee. Otseülekande toimumine ja kvaliteet sõltub mobiilse interneti levist.

Kuuri talu järvemuusika õhtu

  • 16. aug. 2013

11. augusti õhtul kõlas Kuuri talu järve kaldal jälle vaimulik muusika. Seekord oli esinejaid nii Pärnust, Tallinnast kui Tartust. Ka kuulajaid kogunes väga palju. Jumala kohalolu oli eriliselt tuntav nii vägevas kõuemürinas kui õrnas vihmasabinas. Päike suutis siiski pilved kõrvale ajada ja nii säras ja sillerdas kogu veepind.

Laulu sõnad „Pöördu Jeesuse poole nüüd ja vaikides Ta ette kummardu“ suunasid kõigi mõtted taevaste asjade poole. Mervi sõnavõtus jäi kõlama mõte, et Jumalat on vaja õppida märkama, sest Jumalas on lõpmata palju headust ja armastust. Terve meie elu peaks olema täidetud Temaga, kes on Eluleib ja Eluvesi. Koorilaulud täitsid kõikide südame rõõmu ja tänuga.

Meeste laulud kõlasid võimsalt ja selgelt, kuulutades peagi saabuvat ajastute koitu. Jeesus tuleb varsti!

Tänu kõikidele esinejatele ja kuulajatele, kes koos moodustasid tõelise templi vabas looduses, kiites ja ülistades Jumalat.

Ellen G. White on öelnud: „Aeg möödub kiirelt, teha on aga veel nii palju! Töösse tuleb rakendada kõik jõud, et olemasolevaid võimalusi targasti ära kasutada.“ (AA 160).

Tänaõhtune kontsert oli perekond Maureri vastus sellele üleskutsele.

Tüdrukute laager 2013

  • 16. aug. 2013

9.–11. augustil toimus Põltsamaal Kuuri talus tüdrukute laager, mille teema oli „Kullast kallim“. Kohale tuli kakskümmend tüdrukut.

Laagri avamisel arutleti tüdrukutega pisut, mis on nende jaoks kullast kallim. Leiti, et kõige olulisem on Jumal. Ta on ennast võrrelnud ka teiste väga tähtsate asjadega – leiva ja veega. Eluleivast rääkides küpsetasid osalejad Maarja Montvila juhendamisel leiba ning pärast jagati kätte veepudelid sildiga „eluvesi“. Hiljem, piiblitunnis rääkis Ruth Lobjakas Jumala austamisest. Saime teada, et austame Jumalat sellega, kui käime Tema teedel ja teeme seda, mida Ta meile on öelnud.

Õhtuks oli plaanis minna välja lõket tegema, kuid ilm oli vahepeal üsna külmaks läinud. Laagrilised lahendasid probleemi aga väga leidlikult: lõket asendas keset põrandat põlev küünal, mille ümber koguneti suurde ringi istuma. Marju Kiplok mängis kitarri ja tüdrukud laulsid nii kaua, kuni tuli aeg magama minna.

Hingamispäevahommikuses piiblitunnis, pärast hommikusööki ja koos laulmist, jutustas Ruth sellest, kuidas inimesest saab pärast Jumala leidmist uus loodu. Näiteks tõi ta Jorginho, kuulsa Brasiilia jalgpalluri, kes võttis Jumala oma ellu vastu ja kelle elu muutus seetõttu täielikult. Pärast jagas Ruth lapsed mitmesse rühma ning koos arutlesid nad igasuguste oluliste ja huvitavate küsimuste üle. Näiteks räägiti ühes rühmas spordist ning toodi välja selle plussid ja miinused. Teises rühmas mõeldi jälle, mis on iga osaleja jaoks kullast kallim.

Pärast lõunasööki algas maastikumäng. Tüdrukud jagunesid võistkondadesse, kes pidid kindla aja jooksul liikuma ühest kontrollpunktist teise ja täitma mitmesuguseid ülesandeid. Asja muutis raskemaks see, et kontrollpunktides istuvad juhendajad olid maastikumängu ajaks muutunud muumiateks. Nad olid pealaest jalatallani mässitud magamiskotti või linasse ega tohtinud öelda ühtegi sõna. Kõik ülesanded tuli lahendada ainult muumia kaelas rippuvate juhiste abil. Näiteks kirjutati ühes punktis luuletust, teises arvati ära, mis on kinnistes karpides ja kas need asjad on eluks vajalikud või mitte, ning kolmandas pandi kokku puslet. Lahendati ka mõistatusi, mängiti „Aliast“ ja püüti välja selgitada, missugused etteantud asjad sobivad omavahel kokku.

Loomulikult said kõik mängust osavõtjad auhinna, aga see oli pisut teistsugune kui tavaline autasustamine. Pärast seda, kui iga laps oli endale meelepärase tasu välja valinud, tuli tal üles otsida mõni sõber, kellega ta laagris on tuttavaks saanud, ja oma kingitus tema omaga ära vahetada. Mõte oli selles, et sõbrad on palju tähtsamad kui mänguasjad ja isegi kallim kui kuld.

Maastikumängule järgnes palju vaba aega, mille kestel võisid kõik ujuda, vesiratta ja paadiga sõita, sõpradega koos olla või lihtsalt puhata. Aga kõige põnevam oli tõenäoliselt see, kui Juss Maurer oma deltaplaani garaažist välja ajas ja seda kõigile soovijatele tutvustas. Lendama ta sellega kedagi küll ei viinud, kuid juba vaatamine ja deltaplaani sees istumine oli väga huvitav. Kõik soovijad said ka Kuuri talus kassi- ja koerapoegi vaatamas käia.

Hingamispäev saadeti ära lõkkeõhtuga, seekord õues, tulel vahukomme grillides. Päris päeva lõpuks tuli laagrisse külla Hele Kulp koos oma tütarde Älise ja Heldiga. Hele rääkis tüdrukutele pastoritööst ning Älis ja Heldi jagasid oma kogemusi.

Pühapäeva hommikul oli piiblitunni teemaks Jumala armastamine kogu südamest. Pärast seda kõneles Marju tervislikest eluviisidest ning tubaka, alkoholi ja narkootikumide kahjulikkusest. Selleks et juttu kuulajate jaoks huvitavamaks muuta, oli tal kaasas palju pilte ja näidiseid ning lõpuks nägid tüdrukud elusuuruses, kus paiknevad inimesel lihased. Selleks oli Marju toonud laagrisse spetsiaalse kostüümi, mille Meelis Lehtla endale selga pani.

Laager lõppes juhendajate ja osalejate tänamisega. Aitäh siinkohal nii kõigile korraldajatele kui ka neile juhendajatele, kes olid kohapeal abiks. Suur tänu ka tüdrukutele, kes laagrisse tulid. Usun, et nii mõnigi laagriline õppis nende kolme päeva jooksul Jumalat paremini tundma.

Ühes maastikumängu kontrollpunktis kirjutasid võistlejad etteantud riimide põhjal luuletusi. Need olid väga ilusad ja vaimukad, aga üks jäi eriti silma. Selle viimased read võtavad hästi kokku terve laagri mõtte.

Meie kirik on nii ilus,
isegi kui seisab vilus.
Keset talve
teeme palve,
siis küll paistab tähevalgus,
see on jõulurahu algus.
Koduteel on ilus ilm,
seda näeb ka meie silm.
Palve tungib südamesse,
inimeste kodudesse.
Leib, armastus ja must muld
on kallimad kui puhas kuld.

Ly Kaasik

Pillilaager Põltsamaal

  • 1. aug. 2013

Esimene laste pillilaager toimus sel aastal Põltsamaa kirikus, kuhu kogunes pillimängijaid üle Eesti. Meid oli kokku 22. Laager algas ühise orkestriprooviga, mida juhatas Raeli. Pärast seda tegi Raeli lastega eraldi tunde. Samal ajal, kui teistel proov oli, said ülejäänud lapsed mängida ja endale pärlitest telefoniripatseid meisterdada. Kui oli söögiaeg, kogunesid kõik teisele korrusele, kuhu Annely ja Ane olid lauad katnud. Esimesel päeval oli kavas ujumine, aga kahjuks sadas vihma ja see jäi ära. Selle asemel tehti meile väike ekskursioon Põltsamaa linnas. Pärast jalutuskäiku hakkasid jälle proovid. Õhtul luges Hele Kulp meile õhtujuttu. Öörahu algas kell 22.00.

Teisel päeval oli äratus kell 8.00. Paljudel lastel oli väga raske nii vara üles ärgata. Kui kõik olid tõusnud ja ennast valmis pannud, algas hommikupalvus ja -söök. Siis olid jälle pillimängud. Teised said endale lasta näomaalinguid teha ja kübaraid meisterdada. Kõik teadsid, et õhtul on mingi üllatus. Paljud rääkisid omavahel ja mõtlesid, mis see üllatus võiks olla. Lapsed jagati autodesse ja hakati üllatuse poole sõitma. Üllatus oli Soosaarte kodus, seal ootasid meid lambad. Saime lammaste aeda sisse, aga neid paitada ei saanud, sest osad lapsed tormasid ja ehmatasid lambad ära. Saime veel lõkke kohal saia küpsetada. Kui saiad olid valmis, saime neid šokolaadikreemiga süüa. See oli väga hea.

Kolmandal ehk viimasel päeval mängisime kava otsast lõpuni läbi. Siis sõitsime Võisiku külla Kuuri tallu, perekond Maureri kodupaika, kus toimus seenioride laager. Andsime seal suure kontserdi. Laagrilistele meeldis see väga. Peale kontserti said kõik õpetajad ja lapsed endale tänukirja ja väikese kingituse. Aitäh kõigile, kes selle toreda laagri korraldasid, eriti Raelile, Annelyle, Helele ja perekond Soosaarele! Loodame, et järgmisel aastal toimub sama tore pillilaager.

Mariel Peetson

Esimene pillilaager

Aital-Marjul tekkis mõte –

teha laager lastele.

Raeli võttiski siis kätte,

andis teada kõigile:

Tulgu see, kes nooti tunneb,

mõnda pilli mängib ka,

nõus on harjutama suvel!

Kohtume siis Põltsamaal!

Nõnda saigi alguse Pillilaager Esimene.

Kirikus meid vastu võttis

sõbralik ja lahke Hele.

Kes siis kokku tulid sinna,

roosilõhnalisse linna?

Siin on nendest nimekiri,

päris pikk ju nende rivi:

Aveli, Annely ja lihtsalt Ly,

Aita, Anne ja Ane,

Camilla, Carola, Katariina,

Maarja, Merilin ja Miina,

Marju, Margit, Mariel,

Ergas, Väle, Samuel,

Susanna, Roosi Ann ja Taali,

dirigendiks ikka Raeli.

Igaühel oma pill –

viiul, flööt või kõristi,

sellel mängis tirilill –

tööd tehti üsna kõvasti.

Nii harjutati päevi kaks

ning lood said aina selgemaks.

Veel polnud lõppenud me jaks,

kui kokku kõlama kõik läks.

Ees ju ootas kontsert suur

seenioridelaagris.

Kuid enne seda oli plaanis

veel üks väike ergutus,

mis oli alles üllatus:

autodega sõitsime külla Soosaartele.

Saime näha lambaid, talli,

lapsed tahtsid teha kalli,

loomad jooksu pistsid karjas,

lapsed järgi – kand ja varvas.

Ei saan’d kätte ühtki utte,

pihku jäi vaid villatutte.

Peremehel tuli mõte

süüdata siis hoopis lõke.

Igaüks sai pika vaia,

mille otsa keeras taigna,

lõkke kohal küpsetas,

koos sõpradega maiustas.

Päike metsa taha loojus,

laager ümber lõkke koondus.

Laulsime veel “Õhtupäikest”,

lummas see nii suurt kui väikest…

Ja siis koitiski SEE päev,

meile justkui pidupäev.

Kaunid kleidid pandi selga,

korralikud püksid jalga.

Pill ja noot nüüd ruttu haara,

mõned manitsused kaasa!

Nii vuras meie pillilaager,

peagi Kuuri talu maadel.

Oodati meid telgis suures,

väikse tiigikese juures.

Pillikeeled pandi häälde,

poogen sai veel viimse määrde.

Ja siis helid taeva tõusid,

Põllud-aasad kaasa laulsid,

ülistuseks Loojale,

rõõmustuseks kõigile.

Kõlas viise võõraid, tuntuid,

rahvamuusikastki kantuid,

klassikat ning lihtsaid laule,

kurbi ja ka rõõmsaid saunde.

(Kuidas kõlasid need palad?

Seda küsi tiigikalalt!)

Ja kui kustus viimne heli,

vanim seenioritest tuli,

kõiki lapsi õnnistas,

isalikult tunnustas.

Selline see laager oli…

Kui sul pähe mõte tuli,

et seal olla tahaks ka,

hakka pilli õppima!

Margit Peetson

Allikas:  Advent.ee

Back To Top