Kas te olete kunagi üritanud tomatit ja kurki kasvatada keldris ilma valguseta? Kindlasti räägib teie kogemus sellest, kui lootusetu see üritamine oli. See on nii enesest mõistetav, et kõik meie ümber vajavad valgust. Ega meie endigagi see teisiti pole. Päikest täis päeval on meeleolu mitu korda parem kui sombuse ilmaga. Samuti meie iga-aastane kogemus kevade ja suve ootamisel – aastast aastasse korduv ring, millest me mitte kunagi ei väsi. Ikka ootame seda aega, milles laulusõnade järgi “lõputult pikk on päev…”
Vaimulikus maailmas on meie suvesoojaks ja pika päeva allikaks Jeesus Kristus. Meile on tuttavad Jeesuse sõnad: “Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.” Jh 8:12 Kindlasti me nõustume sellega. Kuidas on aga Jeesuse sõnadega Mäejutlusest, kus Ta pöördub oma kuulajate poole sõnadega: “Teie olete maailma valgus…”? Meie – ja maailma valgus? Mida Jeesus nende sõnadega silmas pidas, sellest mõtiskleme koos hingamispäeval, 30. märtsil kell 11.00 Põltsamaa adventpalvelas. Kõik olete oodatud!
Järgneb püha õhtusöömaaja teenistus.
Noorte palvenädala teema on kogudus. Loengud saad alla laadida siit.
Jumala riik ei tule välist tähelepanu äratades. Jumala armu evangeeliumi ennastsalgav olemus ei saa iialgi olla kooskõlas ilmaliku meelsusega. Need kaks põhimõtet on üksteist välistavad. «Maine inimene ei võta seda vastu, mis on Jumala Vaimust; sest see on temale jõledus ja ta ei või sellest aru saada, sellepärast, et seda tuleb ära mõista vaimselt» (1.Kor.2,14)
Riik, mille alamana Jeesus maa peal elas, oli paheline ja inimest rõhuv. Kõikjal valitses karjuv ülekohus: väljapressimine, sallimatus ja julmus. Ometi ei üritanud Kristus uuendada ühiskonda. Ta ei rünnanud ametkondlikke ebakohti ega mõistnud hukka rahvavaenlasi. Ta ei astunud vahele võimukandjate tegevusele. Tema, kes on meie eeskuju, hoidis end lahus maisest võimust — mitte sellepärast, et Ta oleks olnud ükskõikne inimeste kannatuste suhtes, vaid sellepärast, et olukorra lahendus ei peitunud inimlikes ja välistes ümberkorraldustes. Ainus tõhus abi oli puudutada inimsüdant ja muuta see.
Kristuse riiki ei kuuluta välja seadusandliku võimuorgani otsus või maailma suurmeeste nõukogu; Tema riigi rajamine toimub siis, kui inimhinge istutatakse Püha Vaimu vahendusel Kristuse iseloom. «Aga kõigile, kes Teda vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lapsiks, kes usuvad Tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest ega mehe tahtest, vaid Jumalast» (Joh.1,12.13). See on ainus võim, mis saab inimkonda õilistada. Selle töö teostab inimlike vahendajate kaudu Jumala Sõna.
Jumala riigi töö ei sõltu tänapäevalgi neist, kes taotlevad maisete valitsejate ja inimlike seaduste tuge, vaid neist, kes kuulutavad inimestele Tema nimel vaimulikke tõdesid, mille ellurakendamine paneb nende vastuvõtjad koos Paulusega tunnistama: «Ma olen ühes Kristusega risti löödud! Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees» (Gal.2,19.20). Siis tahavad nad töötada inimeste heaks nii nagu Paulus, kes ütles: «Seepärast me oleme nüüd käskjalad Kristuse asemel, otsekui manitseks Jumal meie läbi. Me palume Kristuse asemel: andke endid lepitada Jumalaga!» (2.Kor.5,20).
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
