Inimene on loodud alalhoidliku olemusega. Me ei armasta valu. Meie organism reageerib valule nii, et lihased tõmbuvad automaatselt asendisse, kus valu oleks kõige väiksem. See näib olevat igati mõistlik lahendus. Me püüame vältida olukordi, kus keegi meile haiget teeb – nii füüsiliselt kui ka verbaalselt.
Seetõttu näib väga kummaline olevat viimane õndsakskiitmine Mäejutluses, kus Jeesus kiidab õnnelikeks inimesi, keda taga kiusatakse, laimatakse ja alandatakse. Kas Jeesus propageerib siin masohhismi? Kas Jeesus väidab tõesti, et füüsiline valu on nautimiseks ja hingevalu peavad saatma rõõmuvärinad? Seda on raske uskuda.
Kuid mida siis soovis Jeesus selle õndsakskiitmisega meile õpetada?
Sellele küsimusele püüaksime koos vastust leida laupäeval 26. jaanuaril kell 11.00 meie koguduse jumalateenistusel.
Valgus oli alati tähendanud Jumala rahvale Jumala kohalolu. Kui Looja käskis, hakkas valgus paistma pimeduses. Pilvesammas päeval ja tulesammas öösel juhatas Iisraeli kõrbeteel. Valgus lõõmas aukartustäratavas hiilguses Issanda ümber Siinai mäel. Valgus püsis armuaujärje kohal templis. Valgus täitis Saalomoni templi, kui tempel sisse õnnistati. Valgus paistis Petlemma küngaste kohal, siis kui inglid kuulutasid ootavatele karjastele Lunastaja sünnist.
Jumal on valgus. Öeldes: «Mina olen maailma valgus,» väljendas Kristus oma üksolemist Jumalaga ning sidet kogu inimperekonnaga. Tema oli see, kes oli öelnud:«Paistku valgus pimedusest!» (2.Kor.4,6). Tema annab valguse päikesele, kuule ja tähtedele. Tema oli see vaimulik valgus, mis oli sümbolite ja prohvetikuulutuste kaudu paistnud Iisraelile. Kuid valgus ei kuulunud ainult juutidele. Nii nagu päikesekiired valgustavad kaugeimatki maanurka, nii paistab Õigusepäike igale inimlapsele. Lunastustöös pole sundust. Jumala Vaimu mõjul võib inimene vabalt valida, keda ta soovib teenida. Muutus, mis toimub inimhinges, kes annab end Kristusele, on vabatahtliku valiku tulemus. Patu mahajätmine oleneb inimese soovist. On tõsi, et meil ei ole jõudu vabaneda Saatana kontrolli alt, ent siis, kui me igatseme vabaneda patust ja anume hädas kõrgemat väge väljastpoolt, täitume Püha Vaimu jumaliku jõuga ning me alistame oma tahte Jumala tahtele.
Inimese ainus võimalus saada vabaks on saada üheks Kristusega. «Tõde teeb teid vabaks» ja Kristus on tõde. Patt võidutseb seal, kus ta saab nõrgestada mõistust ja hävitada sisemise vabaduse. Jumalale allumine taastab inimese tahte, tõelise au ja väärikuse. Jumalik käsk, millele me siis kuuletume, on «vabaduse käsk» (Jak.2,12).
Inimene, kelle süda on vastanud taevasele kutsele, igatseb kasvavat Jumala tundmist ning Tema puhastavat ja õilistavat tööd iseloomu juures. Nii, nagu lill pöördub päikese poole, mis annab sära õie kaunitele värvivarjunditele, nii pöördub inimhing Õigusepäikese poole, et taevavalgus kaunistaks iseloomu Kristuse iseloomu iluga.
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
On vana tõde, et mitmekesisus rikastab. Nii võiks suhtuda ka erinevatesse Piibli tõlgetesse. Vahel on tõlkijad kasutanud erinevaid tõlkevasteid ja neid kokku sobitades võib pilt saada hoopis värvierksam ja sisu tuumakam. Ka tänane õndsakskiitmine näeb erinevates tõlgetes pisut erinev välja. Piibli vanemas tõlkes kuulutatakse õnnelikuks inimene, kes on rahunõudja. Kaasaegsemas tõlkes aga on õnnelikuks kuulutatud see, kes on rahutegija. Ei tahaks neid mõisteid omavahel vastandada, kuid juba lihtsal lugemisel võime tajuda, et kaasaegsem tõlge juhib meid kaugemale ja sügavamale.
Kõnekäänd ütleb, et “suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi”. Sõnad ei maksa palju, kui neile ei järgne asjakohased teod. Rahu otsimise ja leidmisega on lood just sellised – teod viivad sõnadest kaugemale. Kellega meil tuleb rahu sobitada ja mida see rahu endast kujutab, sellest tahame koos mõtiskleda hingamispäeval, 29. detsembril kell 11.00 Põltsamaa adventpalvelas. Kõik olete oodatud!
Järgneb püha õhtusöömaaja teenistus.
