Jeesus toetus oma Taevase Isa tarkusele ja jõule. Ta ütleb: “Issand Jehoova aitab mind, seepärast ma ei tundnud häbi, seepärast ma muutsin oma näo otsegu ränikiviks, sest ma teadsin, et ma ei jää häbisse, et mu õigusemõistja on ligidal! Kes tahab minuga riielda? Astugem üheskoos ette! Kes on mu vastane? Tulgu ta mu juure! Vaata, Issand Jehoova aitab mind!” (Js 50:7-9) Juhtides tähelepanu omaenda eeskujule, ütleb Ta meile:
“Selle maailma vürst tuleb”, ütles Jeesus, “ja ta ei saa minust ühtegi!” (Jh 14:30) Temas polnud midagi, mis oleks vastu helisenud Saatana pettekujutelmadele. Jeesus ei nõustunud patuga. Isegi oma mõttes ei langenud Ta kiusatusse. Samuti võib olla meiega. Kristuse inimlikkus oli ühenduses jumaliku olemusega. Temas elav Püha Vaim tegi Ta võimeliseks võitlema. Ta tuli just selleks, et teha meid jumaliku iseloomu osalisteks. Seni, kui oleme usu kaudu ühenduses Temaga, pole patul meie üle võimu. Jumal sirutub meie usukäe järele, et liita see kindlasse haardesse Kristuse jumalikkusega; nii võime saavutada iseloomu täiuslikkuse. EGW “Ajastute igatsus”