Inimesed võivad öelda: “Ma annan andeks kõik, mis sa minu vastu oled teinud”, kuid nende andestus ei kustuta ühtki pattu. Ent Kolgatalt kostab kõikvõimas hääl. “Mu poeg, mu tütar, sinu patud on sulle andeks antud.” Üksnes neil sõnadel on vägi ja see äratab tänulikus südames tänu. Meil on Vahemees. Andestuse jaoks on ainult üks tee ja see tee on alati avatud ning selle kaudu valatakse meie peale rikkalikult jumalikku halastust ja andestust. …
Kristusel ei olnud endale lepitust vaja. See oli inimese jaoks, kõik inimese heaks. … Tema hingepiina sügavus oli võrdväärne Tema iseloomu väärikuse ja suursugususega. Me ei mõista ega taipa veatu Jumala Talle kannatuste suurt valu enne, kui tunneme, kui sügavast august meid välja tõmmati ja kui ränk on patt, milles inimkond süüdi on ning haarame usus kinni täielikust ja terviklikust andestusest.
Siin jäävad tuhanded hätta. Nad ei usu tõeliselt, et Jeesus andestab neile isiklikult. Nad ei võta Jumalat tema sõnast. Ta on kinnitanud meile, et Ta on ustav, tõotades meile andestada ja jääda oma Seaduse juurde. Tema halastus ei ole mingis mõttes puudulik. Kui ahelas oleks üks puudulik lüli, siis oleksime lootusetult oma pattudes hukkunud. … Selles pole ühtki viga, mitte ühtki puuduvat lüli. Oo, kallis lunastus! Miks me ei rakenda seda olulist tõde täielikumalt oma ellu? Kui selge see on, et Jumal andestab Kristuse pärast meile – mulle, just mulle – sel hetkel, mil me Teda elavas usus palume, uskudes, et Ta on täielikult suuteline seda tegema. EGW “Pilk ülespoole”