Eenok käis Jumalaga kolmsada aastat. … Eenokil oli kiusatusi nagu meilgi. Ühiskond tema ümber ei suhtunud õiglusesse sugugi teisiti kui meie ajal. Õhk, mida ta hingas, oli patust ja kurjusest saastatud nagu tänapäeval. Siiski elas ta püha elu. Teda ei määrinud patud, mis olid tavalised tema ajastule. Meiegi võime püsida puhtaina. Eenok esindas neid pühasid, kes elavad lõpuajal patu ja eksituste keskel. Ta oli ustav ja kuulekas Jumalale, ja ta võeti Jumala juurde.
Just nii muudetakse ja võetakse taevasse need ustavad, kes on elus siis, kui Issand tuleb.
“Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad näha Jumalat.” Kolmsada aastat oli Eenok otsinud südamepuhtust, et tema iseloom oleks kooskõlas taevaga. Kolmsada aastat oli ta kõndinud Jumalaga. Päevast-päeva oli ta igatsenud järjest lähemat ühendust ja see oligi muutunud järjest lähedasemaks. Lõpuks võttis Jumal Eenoki enda juurde. Eenok oli seisnud kadumatu maailma künnisel; vaid samm oli lahutanud teda oodatud maast. Nüüd avanesid väravad ja juba ammu selle maa peal alanud rännak Jumalaga jätkus. Ta astus esimese inimesena sisse püha linna väravaist.
Sellisesse ühendusse kutsub meid Jumal. Eenoki iseloom oli püha. Püha peab olema ka nende iseloom, keda lunastatakse inimeste seast Issanda teisel tulekul. EGW “Maranatha meie Issand tuleb”