Piibel on väärtuslik Jumala aed ning Tema tõotused on liiliad, roosid ja nelgid, mis seal kasvavad.
Oo, kuidas ma tahaksin, et kõik meist usaldaksid Jumala tõotusi! … Me ei tohi oodata erilist õnnetunnet arvates, et vaid selle olemasolu näitab, et Jumal on meiega rahul. Me peaksime meenutama Jumala tõotusi ja endale ütlema: “Ta on tõotanud seda mulle. Jumal laseb Pühal Vaimul minu peal puhata. Ta näitab mulle valgust, sest Ta on tõotanud: “Kui te midagi palute, paluge uskudes ja te saate selle.” Vaid usu läbi suudan kinni hoida Kristusest, oma Jõuallikast, ja olla Tema varju all. Tänan Sind, Jumal, et oled mulle andnud Päästja.”
Pühakiri tuleb vastu võtta kui Jumala sõnum meile; mitte ainuüksi kui kirjutatud, vaid ka kui räägitud sõna. Kristus ei osutanud kannatajatele tähelepanu vaid siis, kui Ta meie keskel elas. Läbi ajastute on Ta aidanud inimesi, kes usus oma murega Tema juurde tulevad. Issand ütles halvatule: “Ole julge, mu poeg, sinu patud antakse sulle andeks!” Ta ütles naisele Kapernaumas: “Tütar, sinu usk on sind aidanud, mine rahuga!” Kuid Ta ei öelnud seda ainult neile. Ta ütles need sõnad kõigile, kes tunnevad oma hingel patukoormat ja Tema juurest abi otsivad. (Mt 9:2; Lk 8:48)
Nii on kõikide Jumala tõotustega. Nende kaudu kõneleb Ta igaühele meist isiklikult, pöördudes otseselt meie poole. Just nende tõotuste kaudu annab Kristus meile oma armu ja väge. Need on lehed elupuult, mis on määratud “terviseks rahvastele”. (Ilm 22:2) Kui need vastu võtta, annavad need jõudu ning hingestavad kogu elu.
Riputage oma mälusaali seintele tahvlid Kristuse sõnadega. Need on palju hinnalisemad kui hõbe ja kuld. EGW “Usk, millest ma elan”