Minu ees avati igavese maailma au. Ma tahan teile öelda, et taevas on seda võitlust väärt. Teie elu eesmärk peaks olema muutuda lunastatute, inglite ja Jeesuse, maailma Lunastaja sarnaseks. Kui me saaksime heita kasvõi ühe pilgu taevasele linnale, ei tahaks me enam kunagi maa peal elada. Kui ma näen ka siin maal kaunist maastikku, naudin ma alati heameelega looduse ilu. See tuletab mulle meelde Loojat. Kuid ma tean, et kui ma armastan Jumalat ning pean Tema käske, on mulle taevas valmis pandud veelgi suurem igavene au ja ilu.
Seal eemaldatakse meie silmadelt kate ning me näeme maailma ilu, mida me nüüd võime näha vaid mikroskoobis. Siis me vaatame taevaste ausse, kuid praegu oleme sunnitud kasutama teleskoopi. Kui patu kate meie silmilt eemaldatakse, näeme me Jumala, meie Issanda ilu – oo, kuivõrd lai uurimisvaldkond see saab olema! Teadlane võib lugeda loomise aruannet ning ükski kurjuse seadus ei tule teda eksitama. Ta võib kuulata looduse häälte muusikat ning ta ei kuule seal ühtegi kurbuse alatooni. Kõiges loodus võib ta näha üht käekirja – tohutus universumis on suurelt kirjutatud Jumala nimi. Ei maal, meres ega taevas pole märki haigustest.
Kujutlege päästetute kodumaad ning mõelge sellele, et see saab olema palju aulisem kui te iial ette kujutada suudate. Kõige kaunimas looduses, mida Jumal on teinud, näeme vaid kahvatut varju Tema aust.
Inimkeel on liialt puudulik, et kirjeldada õigete tasu. Seda teavad vaid need, kes seda on näinud. Ükski inimlik meel ei suuda kujutleda Jumala Paradiisi au. EGW “Usk, millest ma elan”