Harva on kaks inimest täiesti sarnased. Nii inimeste keskel kui ka looduses valitseb mitmekesisus. Jumala laste ühtsus erinevustes – armastuse ja hoole näitamine erinevustele vaatamata – on tunnistuseks, et Jumal saatis oma Poja siia maailma patuseid päästma.
Ühtsus, mis valitseb Kristuse ja Tema õpilaste vahel, ei hävita kellegi isikupära. Ollakse üks meelsuselt, eesmärkidelt ja iseloomult, kuid mitte isiksuselt. Saades osa Jumala Vaimust ning alludes Jumala seadusele, saab inimene osa jumalikust loomusest. Kristus viib oma järgijad elavasse ühendusse enda ja Isaga. Püha Vaimu töö kaudu inimmõistuse juures saab inimene täiuslikuks Kristuses Jeesuses. Ühtsus Kristusega loob ühtsusesidemed ka üksteise vahel. See ühtsus on maailmale kõige paremaks tõendiks Kristuse suurusest ja väärtusest ning Tema jõust patte võita.
Pimeduseväed ei suuda midagi usklike vastu, kes armastavad üksteist, nagu Kristus on neid armastanud; kes keelduvad võõrdumisest ja tülidest; kes seisavad koos; kes on lahked, viisakad ja õrnasüdamelised ning peavad kalliks usku, mis töötab armastuse läbi ning puhastab hinge. Meil peab olema Kristuse Vaim, muidu ei ole me Temast.
Ühtsuses on jõud, eraldumises aga nõrkus.
Mida tihedam on meie liit Kristusega, seda tugevam on meie ühendus üksteisega. Ebakõlad ja sallimatus, isekus ja uhkus võistlevad ülemvõimu pärast. Nad on jagunenud südame viljad, mis on avatud hingevaenlase meelitustele. Saatan juubeldab, kui ta on suutnud külvata lahkarvamusi.
Ühtsuses on elu. Selles peitub vägi, mida ei saa kuidagi võita. EGW “Jumala pojad ja tütred”