Näeme ennast Kristuse valguses

Lunastaja elus ilmnesid täiuslikult Jumala käsu põhimõtted: armasta Jumalat üle kõige ja ligimest kui iseennast. Heldus ja ennastsalgav armastus oli tema hinge elu. Kui me teda vaatleme, kui valgus Päästjalt langeb meie peale, näeme oma südame patusust.

Sarnaselt Nikodeemosele kanname ehk meiegi endas valelootusi, et meie elu on olnud laitmatu, et meie kõlbeline moraal on kõrge, ja arvame, et meil pole tarvis tavalise patuse kombel oma südant Jumala ees alandada; kui aga Kristuse valgussära paistab meie hinge, näeme oma ebapuhtust, märkame oma motiivide isekust, vaenulikkust Jumala vastu, mis on rüvetanud iga teo meie elus. Siis saame teada, et meie õigus on tõepoolest nagu määrdunud riie ja et ainult Kristuse veri võib puhastada paturoojusest ning uuendada südame tema südame sarnaseks.

Kui prohvet Taaniel nägi hiilgust, mis ümbritses tema juurde saadetud taevasaadikut, valdas teda teadmine enda nõrkusest ja ebatäiuslikkusest. Prohvet kirjeldab imeväärse nägemuse mõju: “Kui ma nägin seda …, siis ei olnud mul enam rammu, mu näojume muutus kaameks ja ma jäin jõuetuks.” (Tn 10:8) Taoliselt puudutatud hing vihkab oma isekust, põlastab oma enesearmastust ja hakkab ihaldama Kristuse õiguse kaudu südamepuhtust, mis on kooskõlas Jumala käsu ja Kristuse iseloomuga. EGW “Tee Kristuse juurde”