Me võime prohvet Eliisa kogemusest õppida väärtuslikke õppetunde. Issand valis Eliisa Eelija abiliseks ning ta jäi katsumustes ja proovides oma kohustusele ustavaks. Ta oli valmis olema seal, kuhu Issand juhib, ja tegema seda, mida Issand käsib. Ta ei püüdnud kõrvale hoiduda kõige tagasihoidlikumast teenistusest, vaid oli ustav nii väiksemate kui ka suuremate kohustuste täitmisel. Ta oli alati valmis teenima igas positsioonis, mida Jumal talle näitas, ükskõik kui vastuvõetamatu võis see olla tema loomupärastele kalduvustele. Ning igal sammul õppis ta alandlikkuse ja teenimise õppetunde.
“Eelija võttis nüüd oma kuue, rullis selle kokku ja lõi sellega vett: see lahknes siia- ja sinnapoole, ja nad mõlemad läksid üle kuiva mööda. Ja kui nad olid üle (Jordani) jõudnud, siis ütles Eelija Eliisale: “Palu, mis ma peaksin tegema sinu heaks, enne kui mind ära võetakse sinu juurest!” Ja Eliisa ütles: “Tuleks mulle ometi kahekordne osa sinu vaimust!”” (2Kn 2:8. 9).
Eliisa ei palunud ilmalikku au ega kõrget kohta selle maa suurte meeste hulgas. Ta igatses kahekordset osa vaimust, mida Jumal oli andnud sellele, keda Ta kavatses austada taevassevõtmisega. Eliisa teadis, et mitte miski peale kahekordse osa vaimust, mis hingas Eelija peal, ei oleks suutnud muuta teda Eelija kohale sobivaks, sest Eelijal olid eaga kaasnevad kogemused ja tarkus, mida ei saanud mingil moel nooremale edasi anda.
Kui sulle oleks niisugune küsimus esitatud, mida sa oleksid vastanud? Mis on sinu südame suurim soov, kui sa asud Jumalat teenima? EGW “Pilk ülespoole”