Joonale oli usaldatud raske ja vastutusrikas ülesanne. Jumal, kes oli käskinud tal minna, suutis kinnitada oma sulast ja kinkida talle edu. Kui prohvet oleks kuuletunud vastuvaidlematult, oleks ta olnud hoitud paljudest kibedatest kogemustest ning saanud rikkalikke õnnistusi. Siiski ei jätnud Issand Joonat tema meeleheitehetkil maha. Prohveti usaldus Jumalasse ja Tema lõpmatusse päästvasse väesse elustus, kui ta läbis Jumala juhtivuse kummalised teed ja katsumused.
Oleks Joona kutse saamisel peatunud vaikseks järelemõtlemiseks, oleks ta küllap mõistnud, kui meeletu oli püüda põgeneda talle usaldatud vastutuse eest. Kuid nüüdki ei lubatud tal segamatult oma arutut põgenemist jätkata. “Ent Issand tõstis merel kange tuule, nõnda et puhkes suur torm ja näis, et laev hukkub.” (Jn 1:4) EGW “Prohvetid ja kuningad”
Meremehed ütlesid Joonale: “Seleta meile ometi, mispärast on see õnnetus meile tulnud? Mis on su amet ja kust sa tuled? Kus on su kodumaa ja missugusest rahvast oled sa pärit?” (Jn 1:8)
