Ühenduses Kristusega, elava kiviga, saavad kõik, kes sellele alusele ehitavad, elavateks kivideks. Paljud inimesed võivad oma jõupingutustega end tahuda, poleerida ja kaunistada; kuid nad ei saa muutuda “elavateks kivideks” siis, kui nad pole ühenduses Kristusega. Ilma selle ühenduseta ei saa ükski inimene päästetud. …
Nende jaoks, kes “ei kuula sõna”, on Kristus pahandusekaljuks. Kuid “kivi”, mille hooneehitajad põlgasid, sai “nurgakiviks”. Kõrvalejäetud kivina talus Kristus oma maapealse elu jooksul põlgust ja solvanguid. “Ta oli põlatud ja inimestest hüljatud valude mees ja haigustega tuttav … ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast!” (Js 53:3) Kuid Tema austamise aeg lähenes. Ülestõusmise läbi surnuist kuulutati Ta “Jumala Pojaks väes” (Rm 1:4)
Oma teisel tulemisel ilmub Ta taeva ja maa Issandana. Need, kes olid valmis Teda risti lööma, tunnustavad kord Tema suurust. Terve universumi ees saab hüljatud kivist nurgakivi. EGW “Ajastute igatsus”