Kui Stefanost kutsuti Kristuse pärast kannatama, siis ta ei kõikunud. Ta luges oma saatust hukkajate julmadelt nägudelt, ent ei kõhelnud andmast neile viimast sõnumit, mis tal oli inimestele anda. Ta vaatas üles ja lausus:
Kogu taevas oli huvitatud sellest juhtumist. Isa troonilt tõusev Jeesus kummardus ettepoole, vaadates oma teenri silmadesse ning saates tema näole oma au kiiri. Inimesed hämmeldusid, nähes Stefanose palet säramas otsekui inglil, sest Jumala au säras tema peale. Sellal kui Stefanose pilk oli keskendunud oma Issanda näole, viskasid Kristuse vaenlased ta kividega surnuks. Kas meile ei tundu, et see on väga karm viis surra? Ent surmahirm oli kadunud ja Stefanose viimaseks hingetõmbeks oli palve, et Issand andestaks tema tapjatele.
Jeesus soovib, et me astuksime Tema sammudes ning Ta on teinud selle oma laste jaoks nii kergeks kui vähegi võimalik. Kui me seda teeme, saame me Kristuse ja Tema au osalisteks. EGW “Elu tänasel päeval”