Moosese palve juhib meie mõtted taevastele aruannetele, kuhu on kirjutatud kõikide inimeste nimed ja teod – täpselt on kirjas nii head kui halvad teod. Eluraamatus on kõikide nende nimed, kes üldse kunagi on hakanud Jumalat teenima. Kui keegi neist Temast eemaldub ja jääb kangekaelselt patusse, kuni lõpuks Püha Vaimu mõjule kalestub, siis kustutatakse tema nimi Jumala kohtus eluraamatust ning teda ootab häving. Mooses mõistis patuse saatuse kohutavust. Ja siiski soovis ta, et pigem kustutataks tema nimi koos nende omadega eluraamatust kui et Issand Iisraeli hülgab. Ta poleks suutnud näha, kuidas Jumala nuhtlused tabanuks neid, keda Jumal oli nii armuliselt päästnud. Moosese palve Iisraeli eest kujutab Kristuse vahendustegevust patuse inimese eest. Issand ei lubanud Moosesel võtta enda kanda – nagu võttis Jeesus – üleastujate süüd. “Kes minu vastu on pattu teinud,” ütles Ta, “selle ma kustutan oma raamatust!” (2Ms 32:33) EGW “Patriarhid ja prohvetid”