Näide kadunud lambast
Tähendamissõnas kadunud lambast õpetab Kristus, et pääste ei sõltu sellest, et meie otsime Jumalat, vaid sellest, et Jumal otsib meid. “Ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat. Nad kõik on kaldunud kõrvale.” (Rm 3:11,12) Me ei paranda meelt sellepärast, et Jumal võiks meid otsida, vaid Tema ilmutab meile oma armastust, et me võiksime meelt parandada.
Kui eksinud lammas on viimaks koju toodud, siis väljendub karjase tänulikkus meloodilistes tänulauludes. Ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile:
Samamoodi ühineb taevas ja maa tänus ja rõõmustamises, kui suur Karjane on eksija leidnud. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Isikuline Jumal
Kõigi tõeliste teadmiste alus on isikulise Jumala olemasolu, Kristuse ühtsus oma Isaga. Loodusest võime saada Jumala suuruse ja majesteetlikkuse kohta üksnes puuduliku arusaamise. Me näeme Tema väge ja tarkust tegutsemas, kuid Tema ise on väljaspool meie arusaamist. Ookean, kärestikud, kõrged kaljused mäed ilmutavad Tema kätetööd üksnes ebatäiuslikult. Saatan on Jumala loomistöösse toonud korratuse ja moonutused. Isa iseloomu ilmutamiseks on vaja midagi enamat kui loodust.
Kristus tuli siia maa peale, et näidata, mida piiratud mõistus võib Jumala aust mõista. Ta tuli, et ühendada jumalikkus ja inimlikkus, et Tema kaudu, Tema täiusliku iseloomu kaudu, võiksid inimesed viimaks näha Jumalat Tema au täiuses. Tema toodud ohvri teenete kaudu võime “põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks”. (2Pt 1:4) Kristuse kaudu paistavad Tema järelkäijatele jumalikkuse säravad kiired. “Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.” (Jh 1:12) EGW “Pilk ülespoole”
Kasvav valgus
Peetrus manitseb oma vendi kasvama “meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse armus ja tundmises”. (2Pt 3:18) Kui Jumala rahvas kasvab armus, muutub nende arusaamine Piiblist üha selgemaks. Nad märkavad selle pühades tõdedes uut valgust ja ilu. Seda on kinnitanud koguduse ajalugu läbi aegade ja nii jätkub see lõpuni. “Aga õigete rada on otsekui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud.” (Õp 4:18) EGW “Tee Kristuse juurde”
Hoidke pilk ülal!
Sõites Norrast Rootsi langes mulle osaks näha kauneimat päikeseloojangut, mida olen kunagi vaadelnud. Inimkeel pole suuteline kirjeldama selle ilu. Loojuva päikese viimased kiired särasid kõigis värvides – kuldsetes, hõbedastes, merevaigukollastes ja karmiinpunastes. Nad heitsid oma sära üle kogu taeva, muutudes kord-korralt kirkamaks, kuni tundus, justkui oleks Jumala linna värav paokile jäänud ning selle sisemine hiilgus valla pääsenud. Kaks tundi hiilgas see ilu põhjamaa külmas taevas – see oli pilt, mille suur Kunstnik taevalõuendile oli maalinud. See oli kui Jumala naeratus, mis säras maiste kodude, kiviste tasandike, kaljuste mägede ja üksikute metsade kohal, millest meie tee läbi viis.
Tundus, nagu oleksid armuinglid sosistanud: “Vaata üles! See au on vaid üks kiir valgusest, mis hoovab Jumala troonilt. Ära ela ainult maa peal. Vaata üles ja hoia usus pilk oma taevasel kodul.”
Jumala lastena on meil alati eesõigus vaadata üles ning hoida ususilmade ees Kristust. Kui me pidevalt Teda oma vaateväljas hoiame, ujutab Tema juurest lähtuv valgus üle kõik meie mõtted. Kristuse valgus, mis paistab hingetemplisse, toob rahu. Hing jääb puhkama Jumala juurde, kogu mure ja vaeva võib tuua Jeesuse jalge ette. Kui me Teda vaatame, graveeritakse Tema kuju meie südamesse ning see ilmneb meie igapäevaelus.
Mu kallid sõbrad! Hoidke oma silmad Kristusel – vaid nii võite te näha Jumala au. Jeesus on meie valgus, elu, rahu ja kindlus igavesti. EGW “Usk, millest ma elan”
Edasiminek
Ma sooviksin, et suudaksin edasi anda kristliku elu ilu. Alustades eluhommikust, juhituna looduse ja Jumala seadustest, liigub kristlane kindlalt edasi ja ülespoole, tõmbudes iga päevaga lähemale oma taevasele kodule, kus teda ootab elukroon ja uus nimi, “mida ükski muu ei tunne kui aga see, kes selle saab.” Jätkuvalt suureneb tema õnnelikkus, pühitsuse tase ja kasutuskõlbulikkus. Iga-aastane edasiminek ületab eelmise aasta oma.
Inimesed, kes viivitavad Jumala otsimisega senikaua, kuni nende elukaar on peaaegu lõpule jõudnud, kaotavad elu täis puhast, ülevat õnne – õnne, mida ei saavutata iialgi siinse elu pakutavaid naudinguid taga ajades. Inimesed, kes on juba kaua Jumalaga tuttavad olnud on valmis liituma Jumala perekonnaga. EGW “Elu tänasel päeval”
