Lunastaja
Aadama ja Eeva patt tekitas Jumala ja inimese vahele kohutava eraldatuse. Kristus astub langenud inimese ja Jumala vahele ning ütleb inimesele: “Sa võid ikka Isa juurde tulla. Välja on mõeldud plaan, mille kaudu saab Jumal inimesega ja inimene Jumalaga lepitatud. Sa saad Jumalale läheneda vahemehe kaudu.” Ja praegu on Ta teie eest palumas. Tema on suur Ülempreester, kes palub teie eest.
Te peate tulema ja esitama oma asja Isale Jeesuse Kristuse kaudu. Nii saate juurdepääsu Jumalale ja kuigi te patustate, pole teie olukord lootusetu. “Kui keegi patustab, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige.” (1Jh 2:1)
Ma tänan Jumalat, et meil on Lunastaja. Ja me ei saa mingil muul moel ülendatud kui ainult Kristuse kaudu. Ärgu siis keegi arvaku, et Kristuse vastuvõtmine on tema poolt suur alandumine, sest kui me astume selle sammu, haarame kinni kuldsest nöörist, mis ühendab mannetu inimese kõikväelise Jumalaga. Me teeme esimese sammu tõelise ülendamise poole, et me võiksime saada sobilikuks puhaste taevainglite seltskonna jaoks auriigis. EGW “Tunnistused kogudusele” II
Me pole üksi
Jeesuse järelkäijad ei pea tundma osaduse katkemist ega väe vähenemist sellepärast, et Õnnistegijat ei ole maa peal. Teenides taevases pühamus, on Jeesus oma Vaimu läbi ikkagi maapealse koguduse preester. Ta on füüsilisele silmale nähtamatu, kuid Tema lahkumisel antud tõotus on täitunud:
“Et meil on nüüd suur Ülempreester Jeesus, Jumala Poeg, kes taevad on läbinud, siis pidagem kinni tunnistusest! Sest meil pole niisugune Ülempreester, kellel ei ole kaastundmust meie nõtrustega, vaid kes kõiges on kiusatud nagu meiegi, siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armuaujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks.” (Hb 4:14-16) EGW “Ajastute igatsus”
Tsitaadid armastusest Johannese esimeses kirjas
Piiblis Johannese esimeses kirjas on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Näeme, milline on Jumal ja mida ta inimeste heaks teeb ning kuidas Jeesus armastab meid. Meie eesõiguseks on sellele armastusele vastata.
- Jumalat ei ole keegi iial näinud. Kui me üksteist armastame, siis püsib Jumal meis ja tema armastus on saanud meis täiuslikuks. (1Jh 4:12)
- Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas. (1Jh 4:16)
- Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses. (1Jh 4:18)
- Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud. (1Jh 4:19)
- Sellest me tunneme ära, et armastame Jumala lapsi, kui me armastame Jumalat ja teeme tema käskude järgi. (1Jh 5:2)
- See ongi Jumala armastamine, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked. (1Jh 5:3)
Ohver iga inimese eest
Issand on olnud inimperekonna vastu nii helde kui vähegi võimalik. Andes Jeesuse, andis Jumal kogu taeva.
Inimlikult võttes tundub selline ohver pillava raiskamisena. Inimmõistuse jaoks on kogu lunastusplaan armu ja vahendite raiskamine. Imestunult jälgivad taevased väehulgad inimlapsi, kes keelduvad laskmast Kristuse armastusel end ülendada ja rikastada. Inglid võiksid tõemeeli hüüatada: Milleks selline raiskamine?
Kuid kadunud maailma lunahind pidi olema täielik ja külluslik. Kristuse ohver pidi jõudma iga inimhingeni. Seda andi ei piiritlenud vastuvõtjate hulk. Kõik inimesed ei pääse. Ometi pole lunastusplaan sellepärast raiskamine, et see ei saa kõigi juures teostada seda, milleks on pakutud külluslikud võimalused. EGW “Ajastute igatsus”








