Ümberkujundatud elu
Meeleparandus on töö, mida suurem osa ei hinda. Pole sugugi vähetähtis maine, pattu armastav mõistus ümber kujundada ja panna see mõistma Kristuse sõnulseletamatut armastust, Tema armu meeldivust ja Jumala headust, nii et hing täitub jumaliku armastusega ja on taevastest saladustest kütkestatud. Kui inimene mõistab neid asju, paistab endine elu vastiku ja vihkamisväärsena. Ta vihkab pattu ning oma südant Jumala ees murdes võtab vastu Kristuse kui hinge elu ja rõõmu. Ta ütleb oma endistest naudingutest lahti. Tal on uus meelsus, uued kiindumused, uued huvid, uus tahe ning ka mured, soovid ja armastus on uued. Lihahimu, silmahimu ja elukõrkus, mida ta seni Kristusele eelistas, on nüüd seljataha jäänud ning Kristus on tema elu võlu, tema kiitlemise aupärg. Nüüd näeb ta taevast, mis kord ei äratanud üldse huvi, selle külluses ja aus ning ta mõtiskleb oma tulevasest kodust, kus ta saab näha, armastada ja ülistada Teda, kes on ta oma kalli verega lunastanud. EGW “Tunnistused kogudusele” II
Hiline vihm
Idamaadel külvi ja lõikuse ajal langevat varast ja hilist vihma sümbolitena kasutanud heebrea prohvetid ennustasid sel viisil vaimuliku armu erilist väljavalamist Jumala koguduse peale. Vaimu väljavalamine apostlite päevil oli varane vihm ning selle tulemused olid aulised. … Kuid maailma lõikuse eel on meile tõotatud teine eriline Vaimu väljavalamine, et valmistada kogudust Inimese Poja tulekuks. See Vaimu väljavalamine on hiline vihm.
Hiline vihm, mis on vajalik vilja lõplikuks küpsemiseks, sümboliseerib vaimulikku armu, mis valmistab kogudust ette Inimese Poja tulekuks. Kuid kui varane vihm pole langenud, pole ka elu. Rohelised võrsed ei ilmu. Kui varane vihm pole oma tööd teinud, pole hilisel vihmal seemet, mida valmistada lõikuseks. …
Iga inimene peab mõistma oma vajadusi. Süda tuleb puhastada kõigest roojasest, et teha ruumi Jumala Vaimu jaoks. Apostlid valmistusid nelipühipäevil Vaimu väljavalamiseks pattude tunnistamise ja kõrvaleheitmisega, innuka palve ja pühendumisega. Sama töö tuleb teha ka nüüd, kuid palju suuremas ulatuses.
Me ei tohi eemale tõugata armu, mille on toonud varane vihm. Vaid need, kes elavad valguses, saavad veelgi suuremat valgust. Kui me ei viljele päevast päeva kristlikke voorusi, ei tunne me ära Püha Vaimu avaldumist hilise vihma ajal. See võib langeda kõikide südametele meie ümber, kuid me ei hooli sellest ega taha seda vastu võtta. EGW “Usk, millest ma elan”








