Ära jää seisma poolel teel
Kui soovime olla kasvavad taimed Issanda aias, peab meil olema pidev vaimuliku elu ja innukuse juurdevool. Siis on näha kasvu usus ja meie Issanda Jeesuse Kristuse tundmises. Poolel teel ei ole kohta, kus võiksime endalt vastutuse heita ja muuseas puhata.
Peame minema edasi taeva poole ja arendama kindlat vaimulikku iseloomu. EGW “Te saate väe”
Raja usk tõenditele
Jumal ei käsi meil kunagi uskuda, andmata küllaldasi tõendeid, millele oma usku rajada. Tema olemasolu, tema iseloom, tema Sõna tõepärasus – kõik see on kinnitatud tunnistusega, mis apelleerib meie mõistusele; ja see tunnistus on küllaldane. Siiski, Jumal ei ole kõrvaldanud kahtlemise võimalust. Meie usk peab rajanema tõenditele, mitte tõestusele. Need, kes soovivad kahelda, leiavad selleks võimaluse, need aga, kes tõepoolest soovivad tõde teada saada, leiavad küllaldaselt tõendeid, millele oma usku rajada.
Piiratud mõistusel on võimatu täielikult haarata Jumala iseloomu või tema tööd. Isegi kõige terasemale mõistusele, ülimalt koolitatud vaimule peab püha Jumal jääma alati saladuskattega varjatuks.
EGW “Tee Kristuse juurde”
Mälestuspäev Jumala tegudest
Jumala armastus on seadnud piiri vaevarikka töö poolt esitatavatele nõudmistele. Ta laotab oma halastava käe hingamispäeva kohale – Tema enda päeval on Ta jätnud perekonna jaoks võimaluse olla ühenduses Temaga, loodusega ja üksteisega.
Nii hingamispäev kui ka perekond loodi Eedenis ning Jumala plaanis on nad lahutamatult seotud. Sellel päeval on meil rohkem kui ühelgi teisel võimalik elada eedenlikku elu. Jumala plaan oli, et kõik perekonnaliikmed oleksid ühendatud nii töös kui ka õpinguis, nii jumalateenistustel kui puhkehetkedel.
Kuna hingamispäev on mälestus loovast väest, peaksime sel päeval rohkem kui ühelgi teisel tutvuma Jumalaga Tema tegude kaudu. Hingamispäeval peaksime vähemalt paar tundi viibima looduses. Laste jaoks pole paremat võimalust õppida tundma Jumalat kui veeta mõned tunnid looduses – mitte mängides, vaid koos vanematega jalutades. Lubage nende noorel mõistusel õppida Jumalat loodusega seostama. Inimese rõõmuks tehtud kaunist loodust nähes õpivad nad Jumalat tundma kui õrna, armastavat Isa. Kui nad näevad Jumalas armastust, headust ja ilu, tunnevad ka nemad armastust Tema vastu. EGW “Usk, millest ma elan”
Varjule pandud au
Põlev põõsas, milles Kristus ilmus Moosesele, kujutas Jumalat. Jumaluse peegelpildiks valiti tähtsusetu põõsas, millel polnud näiliselt mingit veetlust. Halastusrikas Jumal peitis oma au kõige tagasihoidlikuma sümboli varju, et Mooses võiks seda vaadata ja elama jääda. “Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: “Mooses, Mooses!” Ja tema vastas: “Siin ma olen!”” (2Ms 3:4)
Samamoodi ilmutas Jumal end Iisraelile pilvesambas päeval ja tulesambas öösel; selle kaudu avaldas Ta inimestele oma tahet ning jagas neile oma armu. Jumala au oli looritatud selleks, et piiratud inimese nõrk nägemisvõime taluks seda. Nii võttis ka Kristus endale “meie alanduse” ihu (Fl 3:21) ja sai “nagu inimene”. Maailma silmis ei olnud Tal välimust, mis oleks silma paistnud; ja ometi oli Ta lihakssaanud Jumal, taeva ja maa valgus. Tema au jäi varjule, Tema suurus ja ülevus kaetuks selleks, et Ta võiks jõuda kurbade, kiusatustes olevate inimesteni. EGW “Ajastute igatsus”
Elades Kristuses
Peame harjutama oma südant kaastundlikuks, õrnaks ja hellaks. Jättes maha igasuguse edevuse, tühjad jutud, pilkamise ja naljatlemise, ei tohiks me muutuda külmaks, kaastundetuks ja seltsimatuks. Issanda Vaim peab puhkama sinul seni, kuni muutud Jumala aias kasvava healõhnalise lille sarnaseks. Rääkides jätkuvalt valgusest, Jeesusest, Õiguse Päikesest muutud aust ausse, iseloomust iseloomu, kasvad jõust jõusse ja peegeldad üha enam Jeesuse kallihinnalist kuju.
Kristus on alati valmis jagama välja oma rikkusi ning meil tuleks koguda Temalt saadud vääriskivid kokku, nii et kui me räägime, võiks neid pudeneda meie huulilt. EGW “Elu tänasel päeval”
