Aaret otsides
Usina otsija tasuks on taevalik tõde. Mõistus, mis ihkab teada tõde, ei saa olla rahul tegevusetusega.
Taevariiki võrreldakse põllusse peidetud aardega, “mille inimene leidis ja peitis jälle. Ta läks rõõmuga ja müüs ära kõik, mis tal oli, ning ostis selle põllu.” Ta ostab selle, et sellel tööd teha, kõik osad läbi künda ja selle aarded kätte saada. Püha Vaimu ülesanne on seda otsingut suunata ja tasustada. Otsija leiab põldu kaevates viiteid kallihinnalisele maagile, mille väärtust ta püüab kindlaks teha, ning ta vajutab adra sügavamale, et saada veel väärtuslikumat aaret. Nii avastatakse palju rikkalikke maagisooni. Maakera kullamaardlad ei ole kallihinnalisi maagisooni nii ohtralt täis kui ilmutuse põld juhtlõngu, mis toovad välja Kristuse äraarvamatud rikkused. EGW “Te saate väe”
Õppetund meie ajaks
Tunnistus kristliku koguduse rajamisest ei ole antud meile üksnes olulise osana pühast ajaloost, vaid ka õppetunnina. Kõik, kes nimetavad Kristuse nime, peaksid ootama, valvama ja palvetama ühest südamest. Kõik erinevused tuleb panna kõrvale ning kõiki peab täitma üksmeel ja õrn armastus üksteise vastu. Siis saavad meie palved tõusta ühiselt taevase Isa ette tugevas, tõsises usus. Siis võime oodata kannatlikkuse ja lootusega tõotuse täitumist.
Vastus võib tulla äkilise kiiruse ja vastupandamatu võimsusega või viibida päevi ja nädalaid ning meie usk pannakse proovile. Kuid Jumal teab, millal ja kuidas meie palvele vastata. Meie osa tööst on seada end ühendusse jumaliku kanaliga. Jumal vastutab oma osa eest. Tema, kes on tõotused andnud, on ustav. Meie suur ja oluline küsimus on olla üksmeelsed südamelt ja mõtlemiselt, jätta maha kõik kadedus ja kurjus ning alandlike palujatena valvata ja oodata. Jeesus, meie Esindaja ja Pea, on valmis tegema meie heaks seda, mida Ta tegi nelipüha päeval neile, kes palvetasid ja valvasid. EGW “Lunastuslugu”
Ustavaks jäämine
Püha Vaimu väärtuslikud voorused ei arene välja ühe hetkega. Julgus, kindlameelsus, tasadus, usk ja kõikumatu usaldus Jumala päästvasse väesse omandatakse aastatepikkuste kogemustega.
Jumala laste elu kannab pühadele püüdlustele ja õigetele põhimõtetele kindlalt ustavaks jäämise pitserit. EGW “Tõeline uussünd”
Varjule pandud au
Põlev põõsas, milles Kristus ilmus Moosesele, kujutas Jumalat. Jumaluse peegelpildiks valiti tähtsusetu põõsas, millel polnud näiliselt mingit veetlust. Halastusrikas Jumal peitis oma au kõige tagasihoidlikuma sümboli varju, et Mooses võiks seda vaadata ja elama jääda. “Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: “Mooses, Mooses!” Ja tema vastas: “Siin ma olen!”” (2Ms 3:4)
Samamoodi ilmutas Jumal end Iisraelile pilvesambas päeval ja tulesambas öösel; selle kaudu avaldas Ta inimestele oma tahet ning jagas neile oma armu. Jumala au oli looritatud selleks, et piiratud inimese nõrk nägemisvõime taluks seda. Nii võttis ka Kristus endale “meie alanduse” ihu (Fl 3:21) ja sai “nagu inimene”. Maailma silmis ei olnud Tal välimust, mis oleks silma paistnud; ja ometi oli Ta lihakssaanud Jumal, taeva ja maa valgus. Tema au jäi varjule, Tema suurus ja ülevus kaetuks selleks, et Ta võiks jõuda kurbade, kiusatustes olevate inimesteni. EGW “Ajastute igatsus”
Elades Kristuses
Peame harjutama oma südant kaastundlikuks, õrnaks ja hellaks. Jättes maha igasuguse edevuse, tühjad jutud, pilkamise ja naljatlemise, ei tohiks me muutuda külmaks, kaastundetuks ja seltsimatuks. Issanda Vaim peab puhkama sinul seni, kuni muutud Jumala aias kasvava healõhnalise lille sarnaseks. Rääkides jätkuvalt valgusest, Jeesusest, Õiguse Päikesest muutud aust ausse, iseloomust iseloomu, kasvad jõust jõusse ja peegeldad üha enam Jeesuse kallihinnalist kuju.
Kristus on alati valmis jagama välja oma rikkusi ning meil tuleks koguda Temalt saadud vääriskivid kokku, nii et kui me räägime, võiks neid pudeneda meie huulilt. EGW “Elu tänasel päeval”
