Lapsepõlves külvatu
Hoolika, jumalakartliku ema varases lapsepõlves külvatud seemned kasvavad õiguse puudeks, mis õitsevad ja kannavad vilja ning jumalakartliku isa õpetuse ja eeskujuga antud õppetunnid – nagu Joosepi puhul – annavad peagi rikkaliku saagi.
Kas vanemad vaataksid üle oma töö laste kasvatamisel ja õpetamisel ning kaaluksid, kas nad on täitnud oma kohust lootuses ja usus, et neist lastest võivad saada Issanda Jeesuse päeva rõõmupärijad? Kas nad on oma laste heaolu nimel niimoodi töötanud, et Jeesus saab taevast alla vaadata ja oma Vaimu anniga nende pingutusi pühitseda? Vanemad, te võite oma lapsi valmistada selles elus võimalikult kasulik olema ja lõpuks tulevasest aust osa saama. EGW “Te saate väe”
Peidupaik Jeesuses Kristuses
Me leiame peidupaiga Jeesuses Kristuses. Me usaldame Tema armastust. Me usume päev päeva järel, et Ta armastab meid lõpmatu armastusega. Ära lase mitte millelgi end araks ega kurvaks muuta. Mõtle Jumala headusele. Loe kokku Tema abi ja õnnistused.
Püha Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme tõepoolest taevase Kuninga lapsed. Ole julge – Jeesus on meie isiklik Sõber ja Päästja. Ta armastab meid ja kui Ta märkab pisikest pruuni varblast, kui palju enam armastab Ta meid ja hoolitseb meie eest.
Mälu nõrgeneb, kui seda ei treenita. Samamoodi muutuvad meie usk, lootus ja julgus nõrgaks, kui me ei vaata Jeesusele sellise usaldusega, nagu laps vaatab oma emale. Teda vaadates muutume me Tema õiguseks. Ära lase oma vaimulikku kogemusse põimuda ühtki uskmatuse mõtet. Issand on meie võimsus ja ülisuur tasu. EGW “Pilk ülespoole”
Ühtsus armastuses
Niisama palju kui seda on Poja armastus, niisama palju on Isa armastus päästeallikaks langenud inimsoole. Jeesus ütles oma jüngritele enne, kui Ta ära läks:
“Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega.” (2Kr 5:19) Taevase pühamu teenistuses on “nende mõlema vahel rahutahe”. “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” (Jh 3:16) EGW “Suur võitlus”
Varjule pandud au
Põlev põõsas, milles Kristus ilmus Moosesele, kujutas Jumalat. Jumaluse peegelpildiks valiti tähtsusetu põõsas, millel polnud näiliselt mingit veetlust. Halastusrikas Jumal peitis oma au kõige tagasihoidlikuma sümboli varju, et Mooses võiks seda vaadata ja elama jääda. “Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: “Mooses, Mooses!” Ja tema vastas: “Siin ma olen!”” (2Ms 3:4)
Samamoodi ilmutas Jumal end Iisraelile pilvesambas päeval ja tulesambas öösel; selle kaudu avaldas Ta inimestele oma tahet ning jagas neile oma armu. Jumala au oli looritatud selleks, et piiratud inimese nõrk nägemisvõime taluks seda. Nii võttis ka Kristus endale “meie alanduse” ihu (Fl 3:21) ja sai “nagu inimene”. Maailma silmis ei olnud Tal välimust, mis oleks silma paistnud; ja ometi oli Ta lihakssaanud Jumal, taeva ja maa valgus. Tema au jäi varjule, Tema suurus ja ülevus kaetuks selleks, et Ta võiks jõuda kurbade, kiusatustes olevate inimesteni. EGW “Ajastute igatsus”
Elades Kristuses
Peame harjutama oma südant kaastundlikuks, õrnaks ja hellaks. Jättes maha igasuguse edevuse, tühjad jutud, pilkamise ja naljatlemise, ei tohiks me muutuda külmaks, kaastundetuks ja seltsimatuks. Issanda Vaim peab puhkama sinul seni, kuni muutud Jumala aias kasvava healõhnalise lille sarnaseks. Rääkides jätkuvalt valgusest, Jeesusest, Õiguse Päikesest muutud aust ausse, iseloomust iseloomu, kasvad jõust jõusse ja peegeldad üha enam Jeesuse kallihinnalist kuju.
Kristus on alati valmis jagama välja oma rikkusi ning meil tuleks koguda Temalt saadud vääriskivid kokku, nii et kui me räägime, võiks neid pudeneda meie huulilt. EGW “Elu tänasel päeval”
