Inspireerivad tsitaadid õnnest
Tuhanded janunevad millegi järele, mida neil ei ole. Nad kulutavad oma raha sellele, mis ei ole leib ja oma töövilja sellele, mis ei too rahuldust. Pühakirjas ilmutatud päästeplaan avab tee, mille läbi inimene võib leida õnne ja pikendada oma päevi maa peal, kuid nautida ka Taeva heakskiitu ja tagada tulevase elu, mis on võrreldav Jumala eluga.
- Meie õnn ei tulene mitte sellest, mis meid ümbritseb, vaid sellest, mis on meie sees; mitte sellest, mida me omame, vaid sellest, kes me oleme.
- Tõelist õnne võib leida üksnes hea olles ja head tehes. Inimesed, kes ustavalt täidavad neile määratud kohustusi, leiavad puhtaima, ülevaima õnne.
- Haara kinni igast võimalusest teha midagi sinu ümber viibivate inimeste õnne heaks, jagades neile oma soojust. Tõelist õnne on võimalik leida omakasupüüdmatus teenimises.
- Korraldus, et inimene peab oma igapäevase leiva pärast vaeva nägema ning tõotus tulevasest õnnest ja aust, pärinevad mõlemad samalt aujärjelt ning on mõlemad inimesele õnnistuseks.
- Väikesed tähelepanuavaldused, väikesed armastuse ja eneseohverduse teod, mis ilmnevad elus sama vaikselt nagu lilleõiest õhkub lõhna – see ei ole mitte väike osa elu õnnistustest ja õnnest.
- Inimesed, kes asetavad Jumala kõigis asjus esimeseks, viimaseks ja parimaks, on kõige õnnelikumad inimesed maailmas.
Tsitaadid EGW hommikvalveraamatust “Elu tänasel päeval”.
Salajase palve tähtsus
Me peaksime palvetama perekonnaringis, kuid ennekõike ei tohi hooletusse jätta salajast palvet, sest selles peitub hinge elu. Meie vaimulik arenemine pole võimalik, kui palve jääb hooletusse. Üksnes perekondlikust või avalikust palvest ei piisa. Ava üksinduses oma hing Jumala uuriva pilgu ees. Salajast palvet kuuleb ainult palvetekuulja Jumal. Ükski uudishimulik kõrv ei või kuulda nende anumiste sisu. Salajases palves on inimene vaba kõigist ümbritsevatest mõjudest, vaba erutusest. Rahulikult, kuid siiski innukalt sirutub ta Jumala poole. Meeldiv ja püsiv on mõju, mis voolab temast, kes näeb salajasse, kelle kõrv on avatud kuulma südamest tõusvat palvet.
Rahuliku lihtsa usu abil hoiab inimene ühendust Jumalaga ja kogub endasse jumaliku valguse kiiri, mis annavad jõudu ja toetavad teda võitluses. Jumal on meie tugev kindlus.
Palveta üksinduses. Kui sa lähed päevatööle, siis tõsta oma hing sageli üles Jumala poole. Just nõnda kõndis Eenok koos Jumalaga. Need hääletud palved tõusevad kalli viirukina armuaujärje ette. Saatan ei suuda võita kedagi, kelle süda toetub selliselt Jumalale. EGW “Tee Kristuse juurde”
Hea mõttetera elust
Kristus annab jõudu kõigile, kes jõudu paluvad.
EGW “Usk, millest ma elan”
10-päevane palveaeg 10.-20. jaanuar 2024
Tere tulemast kümnepäevasele palveajale aastal 2024! Usume, et palve on vaimuliku taaselustumise sünnikoht. Selle aasta palveaja teemaks on “Usu prioriteedid”.
Kas sa leiad end mõnikord kiirest elust niivõrd haaratuna, et jääb vähe ruumi vaimulikeks hetkedeks? Kui igatsed sisukamat ja täisväärtuslikumat vaimulikku elu, siis on need kümme palve- ja mõtisklemise päeva sinu jaoks väärtuslikud.
Nende kümne päeva jooksul on sul ainulaadne võimalus lahti lasta sellest, mis hõivab su meeli ja elu, kuid ei too tõelist rahuldust. Selle asemel keskendume sellele, mis läheb tegelikult korda Jumalale. See on võimalus elada tahtlikult vähemaga, mis võimaldab kogeda rohkem seda, mis tegelikult loeb. Selle teekonna jooksul saad praktilisi teadmisi, mis aitavad süvendada su usaldust Jumalasse, rikastada hingamispäevakogemust ja tugevdada igapäevast ühendust Temaga. Tähendusrikas palve, hea tegemine ja tänulikkuse kasvatamine on samuti osa meie uurimisretkest. Peale selle saad lisaks otsustavust, kirge ja visadust, mis on vajalikud edu saavutamiseks.
Avame oma südame ja meeled Jumalale ja kutsume Tema Püha Vaimu nende kümne päeva jooksul oma ellu. Palvetame, et selle protsessi kaudu muutuksime ja uueneksime ning saaksime Jumala elumuutva armastuse võimsateks tunnistajateks.
Palvetame koos meie isiklike ja perekondlike jumalateenimise altarite uuendamise eest, et Püha Vaim võiks meid reformida ja võimestada kuulutama maailmale Jumala viimset lootuse sõnumit!
Dr Frank Hasel
selle aasta materjalide autor
Koguduse linnalaagris keskenduti tänavu laevaretkele
Põltsamaa adventkogudus korraldas ka tänavu oma linna lastele suvise linnalaagri, seekord kandis laager pealkirja „Meie laevaretk“ ning see vältas 20.–22. juunini. Osales veidi üle 30 lapse, umbes pooled neist olid koguduse lapsed.
Laagri üks korraldajaid Vallo Põldaru sõnas, et kolme päeva sisse mahtus igasuguseid tegevusi ja et läbivaks teemaks oli laeva ja merereisiga seotu. „Tavaliselt alustasime hommikut vaimuliku looga sellest, kes su laevas on, mis nad teevad, mis on nende ülesanded. Iga laps sai ülesande, mida nad hoolega täitsid.“ Laevalugudes kasutati ära nii Noa laeva lugu Piiblist kui ja Christopher Columbuse laevaretki maailma avastamisel. „Teisele laevaretkele andis Hispaania kuningas talle rohkem laevu ja ka ülesande, et mine räägi inimestele Jeesusest. Columbus ka tundis tegelikult Jeesust ja tahtist Temast teistele rääkida,“ mõtiskles Vallo.
Päeva jooksul olid erinevad meisterdustegevused, ise ehitati laeva ja vikerkaart. Laagris oli ka vaikne nurk kiriku lasteklassis, kus sai teha käelisi tegevusi. „Tüdrukutele meeldis seal väga, mõni oli seal isegi mitu tundi pärast laagri lõppemist. Kui meie koristasime, siis nemad valmistasid käepaelu,“ ütles Vallo.
Laagri kestel valmistuti laupäevaseks jumalateenistuseks, mis oli suuresti laste teha, oli näidend ja palju laule. „Õppisime tundma Noa laeva lugu ja lastel olid erinevad rollid, Noa ja tema perena osalesid ka Mikk ja Adeele. Vaatasime koos ka laagri pilte. Lastele meeldis ja vanematele meeldis.“
Laagris oli ka fotosein, kus sai teha meeleolupilte. Fotoseina juures oli laevakuju ja mullimasin. Vabal ajal võtsid lapsed omal algatusel ette erinevaid huvitavaid tegevusi: jalgpall, kettagolf, batuudihüpped, puu otsas ronimine. „Kui mõni plaanitud tegevus algas, pidime lapsi aia pealt kokku hüüdma,“ ütles Vallo.
Reede hommikul käidi ratsatalus, lapsed said tutvuda hobuste eluga ja sai ka sõita, nii hobuse seljas kui ka vankriga. Hobutalu külastamine oli samuti laagri teemaga seotud, kuna vanasti võeti retki ette ka hobustega.
Laagri keskne teema oli laevareisi meeskonna koostöö tähtsus ja vahendid, mis aitavad eesmärgini jõuda. Vallo kirjeldas, et tal oli terve esimese päeva seljas päästevest ja alles kolmandal päeval selgus, miks. „Vastuse said nad alles kolmandal päeval. Ja see pani mind mõtlema, et samasugune ülesanne on meil kristlastena: paista silma ja luua olukordi, et küsitaks: miks? Meil on maailma kurjuse vastu olemas päästerõngas, meil on teadmised ja töövahendid, et uppuvaid inimhingi päästa. Meil tuleb inimesi Noa sarnaselt laevale kutsuda kuni viimase hetkeni. Ja kõik senised lastelaagrid on näidanud, et läbi laste ja nende uudishimulikkuse saab seda teha iga kogudus.”
Vallo mõtiskles küsimuse üle, miks sellist laagrit teha. „Kuna me teeme seda juba kolmandat aastat, siis me teame, et see annab väga hea võimaluse jõuda linnainimesteni, kes niisama kirikusse ei tuleks. Eesmärk on pakkuda lastele vahvat keskkonda ja see on võimalus tutvustada, mida me kirikus igal nädalal teeme. Tutvustasime ka askeldajate tegevust ja oma kirikut. Elu on näidanud, et linnalaagrist jäävad umbes pooled lapsed askeldajate tundi käima, nii tuleb 5–6 last aasta peale juurde. Ja samuti on lapsevanemaid, kes on huvitatud Piibli tõdedest, on inimesi, kes on hakanud käima väikegruppides Piiblit uurimas. See kõik on alguse saanud lastelaagrist ja seeme on kasvama pandud. See seeme ei kasva niisama, seda pinnast tuleb kohandada, seda tuleb teha sõprusega ja hoolimisega nii laste kui ka vanemate suhtes. See on Jumala usaldamise ja järgimise protsess.“
Ohvritall
Kui Jeesus tuli Jordani äärde, et lasta ennast ristida, tajus Johannes Temas sellist iseloomupuhtust, millist ta polnud kunagi enne tajunud ühegi inimese juures. /…/
Johannest liigutas sügavalt see, kui ta nägi Jeesust palvesse põlvitamas ja pisarsilmil Isalt kinnitust anumas. Kui Jumala auhiilgus Jeesust ümbritses ja hääl taevast kõlas, mõistis Johannes, et see oli märk, mille Jumal oli tõotanud. Ta mõistis, et oli ristinud maailma Lunastaja. Püha Vaim tuli Tema peale ning osutades käega Jeesusele, hüüdis ta: “Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!” (Jh 1:29)
Mitte keegi kuulajatest ja ka ütleja ise ei tajunud sõnade “Jumala Tall” tähendust. Mooria mäel oli Aabraham kuulnud oma poja küsimust: “Isa … kus on ohvritall?” Isa vastas: “Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg.” (1Ms 22:7.8) Jääras, mille Jumal varus Iisaki asemele, nägi Aabraham sümbolit Temast, kes pidi surema inimeste pattude eest. Püha Vaimu läbi oli Jesaja kasutanud Päästja kohta sama kujundit: “Teda … viiakse tappa nagu lammas … aga Jehoova laskis meie kõigi süüteod tulla Tema peale.” (Js 53:7.6) Kuid Iisraeli rahvas polnud mõistnud seda õpetust. Paljud neist pidasid paganate eeskujul Jumalale toodud ohvreid andideks, mille kaudu nad lootsid lepitada jumalust. Jumal soovis õpetada neile, et Tema armastus andis anni, mis lepitab inimesed Temaga. EGW “Ajastute igatsus”
