Eeskuju palvetamisel
Mitte kellegi elu ei olnud nii tegevusrohke ja vastutusrikas kui oli Jeesuse elu. Ometi võttis Ta sageli aega palveks! Tema lävimine Isaga oli pidev. Ikka ja jälle leiame Tema maise elu kirjeldusest sõnad: “Aga neil päevil sündis, et Jeesus läks mäele palvetama ja veetis kogu öö Jumalat paludes.” “Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.” (Lk 6:12; Mk 1:35)
Pühendanud kogu päeva teiste heaks, tundis Kristus vajadust eemalduda rahvasaginast. Ta tõmbus tagasi elu lakkamatust askeldusest ja tegelemisest abivajajatega ning otsis vaikust, et olla segamatus ühenduses Isaga. Olles inimene nagu meie, oli Ta täiesti sõltuv Jumalast. Varjatud palvepaigas ammutas Ta jumalikku jõudu, et kohata katsumusi ja kohustusi. Patuses maailmas talus Jeesus hingelisi heitlusi ja piinu. Ühendus Jumalaga vabastas Ta muredest, mis Teda rõhusid; siit leidis Ta lohutust ja rõõmu.
Kristuse kaudu jõudis inimkonna hädahüüd halastava Isani. Inimesena viibis Ta põlvedel Jumala trooni ees, kuni Tema inimlikkust kinnitas taevane jõud, mis ühendas inimlikkuse jumalikkusega. Jumalalt saadu andis Ta edasi maailmale. Tema kogemus peab korduma meie elus. EGW “Ajastute igatsus”
Olles kaetud õiguse rüüga
Kui me anname end Kristusele, ühineb süda Tema südamega, tahe sulandub Tema tahtesse, mõistus saab üheks Tema mõistusega ja mõtted on Tema kontrolli all – me elame Tema elu. Seda tähendabki Tema õiguse rüü kate.
Kui siis Issand vaatab meie peale, ei näe Ta viigilehtedest riiet ega patu alastust ja moonutust, vaid oma õiguse rüüd. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Taevase päritoluga taim
Jumal soovib, et tuleksime isiklikult sellisesse kohta, et Ta saaks lasta oma armastusel meile osaks saada. Ta on inimest kõrgelt hinnanud – Ta on lunastanud meid oma ainusündinud Poja ohvriga – ja me peame oma kaasinimestes nägema Kristuse verega ostetuid. Kui meil on see armastus üksteise vastu, siis kasvame armastuses Jumala ja tõe vastu. Meie süda on valutanud nähes, kui vähe meie hulgas armastust hinnatakse. Armastus on taevase päritoluga taim ja kui tahame, et see meie südames õilmitseks, peame seda iga päev harima. Leebus, lahkus, pikk meel, mitte ärritumine, kõige sallimine, kõige talumine – need on kalli armastuse puu viljad. EGW “Te saate väe”
Hindamatu varandus
Paljud arvavad, et inimese tarkus on suurema tähtsusega kui jumaliku Õpetaja tarkus ning Jumala õpperaamatut peetakse vanamoodsaks, iganenuks ja igavaks.
Kuid need, keda Püha Vaim on elustanud, ei arva niimoodi. Nad näevad hindamatut varandust ja müüvad kõik, et osta põld, mis seda sisaldab. Nad valivad Tema Sõna silmapaistvaks peetavate autorite raamatute asemel, sest Ta on tähtsaim autor ja suurim õpetaja, keda maailm on kunagi tundnud, kes andis oma elu meie eest, et meil võiks Tema kaudu olla igavene elu. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Südameusk
Saamueli päevil õpetati praktilist jumalakartust, südameusku, samamoodi nagu õpetas seda Kristus maa peal olles. Ilma Kristuse armuta olid religiooni välised vormid vanaaja Iisraelile väärtusetud. Sama väärtusetud on need tänapäeva Iisraelile.
Tänapäeval vajame samasugust virgumist tõelisele südameusule nagu koges muistne Iisrael. Meeleparandus on esimene samm, mille peavad astuma kõik, kes tahavad Jumala juurde tagasi pöörduda. Keegi ei saa teha seda tööd ära teise eest. Me peame igaüks isiklikult alanduma Jumala ette ja kõrvaldama oma ebajumalad. Kui oleme teinud kõik, mis suudame, ilmutab Issand meile oma päästet. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Õige Temas
Kristus on ülestõusnud Päästja. Kuigi Ta oli surnud, tõusis Ta üles ja elab ikka selleks, et meie eest kosta. Me peame uskuma südamega õiguseks ja tunnistama suuga päästeks. Need, keda usu läbi õigeks mõistetakse, tunnistavad Kristusest.
Õigeksmõistmine on võimas töö, mis tehakse kurjusega määrdunud patuse heaks. Tema, kes räägib tõtt, kuulutab patuse õigeks. Issand ise paneb uskliku arvele Kristuse õiguse ja kuulutab ta õigeks universumi ees. Ta kannab patuse patud patuse esindajale ja asemikule Jeesusele. Issand paneb iga uskuva inimese ülekohtu Kristusele. “Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.” (2Kr 5:21)
Kristus maksis kogu maailma patuvõla ja kõik, kes tulevad usus Jumala juurde, võtavad omaks Kristuse õiguse, “kes kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks.” (1Pt 2:24) Meie patuvõlg on tasutud, meie patt on kõrvaldatud ja heidetud meresügavusse. Kahetsemise ja usu läbi oleme vabad patust ning vaatame Issandale, meie õigusele. Jeesus kannatas; õige kannatas ülekohtuse eest. EGW “Tõeline uussünd”