Sära elava hiilgusega
Kristlased on Kristuse kalliskivid, ostetud lõpmatult suure hinna eest. Nad peavad särama eredalt Tema heaks, levitades Tema armsuse valgust. Ja nad peavad alati meele pidama, et kogu sära, mis kristlase iseloomul on, on saadud Õiguse Päikeselt.
Kristuse kalliskivide sära sõltub lihvimisest, mis neile osaks saab. Jumal ei lihvi meid vägisi. Meile on antud otsustada, kas saame lihvitud või jääme lihvimata. Kuid igaüks, kes osutub olema väärt koha jaoks Issanda templis, peab alistuma lihvimisprotsessile. Ta peab olema nõus, et tema iseloomu teravad nurgad eemaldatakse, et ta võiks olla ilusa kujuga ja kaunis, sobilik esindama Kristuse iseloomu täiuslikkust. …
Väärtusetu materjali juures ei viida jumalik Tööline palju aega. Ainult väärtuslikke kalliskive lihvib Ta palee jaoks sobivaks. Ta eemaldab haamri ja meisliga tahumatud nurgad, valmistades meid niiviisi koha jaoks Jumala templis. See protsess on karm ja proovile panev. See haavab inimlikku uhkust. Kristus lõikab sügavale inimese kogemusse, milles inimene oma eneseusalduses peab end täielikuks, ning võtab iseloomust ära eneseülendamise. Ta kõrvaldab liigse pinna, paneb kivi lihvketta juurde ja surub selle vastu, et kõik karedus võiks maha kuluda. Seejärel näeb Meister kalliskivi vastu valgust hoides selles oma kuju peegeldust ja see kuulutatakse Tema templis kohta väärivaks.
Olgu õnnistatud kogemus, ükskõik kui ränk, mis annab kivile uue väärtuse, võimaldades sel elava hiilgusega särada! …
Kuna Kristus tunneb inimiseloomu täielikult, sobib Ta nendega tegelema. Jumal teab, kuidas iga hinge kohelda. Ta ei hinda nii nagu inimene. Ta tunneb selle materjali tõelist väärtust, mille kallal Ta töötab. EGW “Pilk ülespoole”
Kõigekõrgem valitseb
Aadam oli Looja asevalitseja. Ta ei olnud sõltumatu valiteja. Maa kuulub Jumalale ja Jumal on andnud kõik Pojale.
Aadam pidi valitsema Kristuse alluvuses. Kui Aadam loovutas oma valitsuse Saatanale, jäi Kristus ikkagi tõeliseks Kuningaks. Just nii nagu Issand oli öelnud kuningas Nebukadnetsarile: “Kõigekõrgem valitseb inimeste kuningriigi üle ja annab selle, kellele tahab”. (Tn 4:29b) EGW “Ajastute igatsus”
Usus edasiminek
Oma töö edasiviimisel ei tee Issand alati oma sulaste ees teed tasaseks. Mõnikord paneb Ta proovile oma rahva usalduse, viies nad olukorda, kus nad on sunnitud edasi minema vaid usus. Sageli lubab Ta neil jõuda kitsikusse ja käsib neil minna edasi olukorras, kus nende jalad näivad puudutavat Jordani vett. Kui siis sellises olukorras Tema sulaste palved Tema poole tõsises usus üles tõusevad, avab Jumal nende ees tee ning viib nad avaratele tööpõldudele.
Kui Jumala käskjalad tunnevad oma vastutust Issanda viinamäe nende osade suhtes, mis veel abi vajavad, ning väsimatult oma Meistri vaimus hingede pöördumiseks töötavad, siis valmistavad Jumala inglid neile tee ning nad varustatakse töö edasiviimiseks vajalike vahenditega. EGW “Apostlite teod”
Mõistuse avardumine
Me ei tohiks ühegi inimese tunnistust võtta nagu Pühakirja õpetust, vaid peaksime enda jaoks ise uurima Jumala Sõna. Kui me lubame teistel enda eest mõtelda, halvab see meie jõu ja meie võimed ahenevad. Mõistuse õilsad jõud võivad nendele väärilise uurimise puuduses nii känguda, et kaob võime mõista Jumala Sõna sügavat tähendust.
Mõistus avardub, kui seda kasutatakse Piibli õpetuste omavaheliste suhete uurimiseks, kui Kirja võrreldakse Kirjaga ja vaimulikke asju vaimulikega. EGW “Tee Kristuse juurde”
Näide Moosesest
Pühendumine ja alandlikkus on alati iseloomustanud inimesi, kellele Jumal on oma töös olulised kohustused usaldanud. Jumalik kutse tuli, kui Mooses oli kõrbes ega usaldanud ennast. Ta mõistis, kui kõlbmatu on ta positsioonile, kuhu Jumal teda kutsus, aga kui ta võttis talle usaldatud kohustuse vastu, sai temast täiustatud tööriist Jumala käes, et teha suurim töö, mida surelikele kunagi on usaldatud.
Kui Mooses oleks oma jõule ja tarkusele toetudes selle suure ülesande mõtlematult vastu võtnud, oleks ta peagi osutunud selliseks tööks kõlbmatuks. Tõsiasi, et inimene tunneb oma nõrkust, kõneleb vähemalt teatud määral sellest, et ta mõistab endale määratud töö ulatust ning võtab Jumala oma nõuandjaks ja tugevuseks. Selline inimene ei lähe kaugemale ega kiiremini, kui Jumal teda tuntavalt juhib. Iga inimene, kes püüab jumalikule jõule toetudes teha oma tööd rõõmsalt ja ustavalt, saab tõeliselt suureks ka siis, kui tema töö on silmatorkamatu ja võimed piiratud. EGW “Te saate väe”
