Üksnes usu läbi
Usk teeb meid võimeliseks nägema kaugemale käesolevast hetkest koos selle muredega; nägema kaugele ette, kus kõik see, mis meid praegu hämmeldab, meile selgeks saab.
Usk näeb Jeesust seismas Vahemehena Jumala paremal käel. Usk hoiab meie silme ees eluasemeid, mille Kristus on valmistanud neile, kes Teda armastavad. Usu läbi võime näha rüüsid ja kroone, mis on valmis pandud võitjaile, ning kuulda lunastatute laulu. EGW “Usk, millest ma elan”
Ohvrit väärtustades
Kas täielik alistumine Kristusele tundub sulle liiga suure ohvrina? Esita endale küsimus: “Mida on Kristus minu eest andnud?” Jumala Poeg andis kõik – elu, armastuse, kannatuse – meie lunastamiseks. Kas meie, kes me ei vääri nii suurt armastust, keeldume andmast talle oma südant? Igal eluhetkel oleme osa saanud tema armu õnnistustest ja just sellepärast ei taipa me teadmatuse ja õnnetuse sügavust, millest meid on päästetud. Kas me võime vaadata temale, keda meie patud on läbi pistnud, ja siiski olla tema armastuse ja ohvri suhtes hoolimatud? Kas me võime, mõeldes au Issanda lõputule alandumisele, nuriseda, et saame igavesse ellu minna vaid läbi võitluse ja enesesalgamise? EGW “Tee Kristuse juurde”
Aita ligimest
Ma lugesin kord lugu mehest, kes külmal talvepäeval läbi sügavate hangede rännates külmast kangeks muutus; külm tungis peaaegu tajumatult temani ja külmutas ta elujõu. See mees oli peaaegu surnuks külmunud ning oli valmis võitluses elu eest alla andma, kui ta äkitselt kuulis kellegi kaasränduri oigeid, kes oli ka külmast hukkumas. Temas tärkas kaastunne ning ta otsustas oma kaaslase päästa. Ta hõõrus selle õnnetu mehe jääkülmi jäsemeid ning peale küllaltki suurt pingutust õnnestus tal too jalule tõsta. Kuna aga kannatanu ei suutnud seista, siis kandis see mees ta läbi nende hangede, millest ta oli arvanud, et ei suuda kuidagi üksinda läbi minna.
Kui ta oma kaaslase kindlasse kohta oli kandnud, jõudis talle pärale tõde, et teist päästes, oli ta ka iseenda päästnud. Tema siirad pingutused teise päästmiseks olid kiirendanud vere ringvoolu ta külmunud veresoontes ning tervistav soe hoovus jõudis ka keha kaugematesse osadesse.
Usklikele tuleb pidevalt õpetuste ja näidete abil meelde tuletada seda õppetundi, et teisi aidates saame me ise abi – nii annavad nende kristlikud kogemused parimaid tulemusi. Las need, kes on masendunud, kes arvavad, et tee igavesse ellu on katsumusterikas, raske, minna välja tööle teisi aitama. Sellised pingutused, kui nad on ühendatud palvetega jumaliku valguse saamiseks, panevad nende südamed Jumala armu mõjul kiiremini tuksuma ja nende armastus hakkab särama suurema jumaliku tulisusega. Kogu nende kristlik elu muutub siis tõelisemaks, siiramaks ja palverikkamaks. EGW “Elu tänasel päeval”
Külalisterohke Põltsamaa aastapäev
5. augustil tähistas Põltsamaa adventkogudus 105. aastapäeva, ühtlasi täitus 65 aastat praeguse kogudusehoone kasutuselevõtust palvelana.
Aastapäeva hommik algas õppetükitunniga, mida juhtis Eesti liidu ja Balti uniooni laekur Jaanus-Janari Kogerman. Paralleelselt toimusid ka laste- ja noortetunnid.
Jumalateenistusel tegi lühikese ülevaate Põltsamaa koguduse rajamisest Ardo Rosin, lastejuttu rääkis Helena Nõmmik ning kõneles Toomas Lukk. Muusikaga teenisid meeskoor, Ootuse kammerkoor, Rein Kalmuse kvartett ja lapsed.
„Esimesed andmed adventkuulutuse levimisest siin kandis pärinevad juba aastast 1910,“ rääkis Ardo Rosin. „1917. või 1918. aastal saabus Põltsamaale August Klement, kelle jaoks oli see koht tuttav. Ta oli sündinud Tapikul ja ka Põltsamaal mõned aastad koolis käinud. Kuidas kuulutamine tollal käis? Peamiselt brošüüride ja traktaatide abil, mida inimestele jagati. Käidi majast majja, selgitati ja räägiti. Kirjandusevangelistide kaudu külvati seemet. Kui kogudus siia rajati, olid esimesed liikmed need, kes olid adventtõe traktaatide kaudu vastu võtnud.“
Jutluses keskendus Toomas Lukk aastapäeva motokirjakohale „Aga minu õnn on, et ma olen Jumala ligi“ (Ps 73:28) ning tõi välja kolm strateegiat, mida inimesed tavaliselt kasutavad oma isikliku õnne leidmiseks. Õnne otsitakse kas asjadest, saavutustest ja tunnustusest või suhetest.
„Nende auklike strateegiate kõrval on ka neljas võimalus: maksimaalne suhe kellegagi, kes on tõeliselt väärtuslik, kes tunneb meid läbi ja lõhki ning kes armastab meid sellisena, nagu me oleme ja kes kunagi ei sure. Selleks sõbraks on Jumal.“
„Õnn on olla koos sellega, kes sind armastab. Jumal on see, kes meid täiuslikult armastab,“ selgitas Toomas Lukk. „Otsigem Teda ja õppigem Teda armastama, Teda oma parimaks sõbraks pidama, et see õnn võiks olla igavene,“ julgustas ta.
Pärast lõunat olid kõik huvilised oodatud osalema linnamängus, mille käigus sai tutvuda kauni Põltsamaa linnaga. Iga sihtkoht sisaldas fakti Põltsamaa kohta ning väljakutset (nt tervita ja ütle head inimesele, keda sa igapäevaselt ei tunne; kirjuta etteantud sõnu kasutades luuletus; leia koolimaja pargist erinevaid maitsetaimi jne). Mängu korraldanud Helena Nõmmik ütles, et tagasiside oli armas. „Paljud tänasid, et oli selline rahuliku tempoga ja samas põnevate ülesannetega jalutuskäik,“ ütles ta.
Õhtusel aiakontserdil esitasid kaunist muusikat Ootuse kammerkoor, Rein Kalmuse kvartett, Kristjan Kalmus ning koosseis Joosep Tuvi, Toomas Lukk ja Sander Kalmus. Aastapäeval liikluskorraldaja rolli täitnud Ants Kulp luges kokku, et õhtuse kontserdi ajal oli koguduse hallatavas parklas 59 autot. Inimesi koguduse aias oli umbes 170.
Pastor Priit Keel ütles, et aastapäev oli õnnistusterohke. „Koguduseliikmed on olnud toimekad ja tahtlikud asju korraldama. Jumal kinkis täiusliku ilma pealekauba.“
Püha Vaim kasvatajana
Idamaades sajab varajane vihm külviajal. See on vajalik seemne idanemiseks. Vihmahoogude mõjul tärkab õrn võsu. Hiline vihm, mis sajab hooaja lõpu lähedal, küpsetab tera ja valmistab seda lõikuseks. Issand kasutab neid looduse ilminguid, et kujutada Püha Vaimu tööd. Samamoodi nagu kaste ja vihm antakse kõigepealt seemne idanemiseks ja seejärel lõikuse küpsemiseks, antakse Püha Vaim vaimuliku kasvu edenemiseks ühest etapist teise.
Vilja küpsemine kujutab Jumala armu töö lõpuleviimist hinges. Püha Vaimu väe abil täiustatakse Jumala moraalset olemust iseloomus. EGW “Te saate väe”
Näide kadunud lambast
Tähendamissõnas kadunud lambast õpetab Kristus, et pääste ei sõltu sellest, et meie otsime Jumalat, vaid sellest, et Jumal otsib meid. “Ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat. Nad kõik on kaldunud kõrvale.” (Rm 3:11,12) Me ei paranda meelt sellepärast, et Jumal võiks meid otsida, vaid Tema ilmutab meile oma armastust, et me võiksime meelt parandada.
Kui eksinud lammas on viimaks koju toodud, siis väljendub karjase tänulikkus meloodilistes tänulauludes. Ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile:
Samamoodi ühineb taevas ja maa tänus ja rõõmustamises, kui suur Karjane on eksija leidnud. EGW “Kristuse tähendamissõnad”