Ohvrit väärtustades
Kas täielik alistumine Kristusele tundub sulle liiga suure ohvrina? Esita endale küsimus: “Mida on Kristus minu eest andnud?” Jumala Poeg andis kõik – elu, armastuse, kannatuse – meie lunastamiseks. Kas meie, kes me ei vääri nii suurt armastust, keeldume andmast talle oma südant? Igal eluhetkel oleme osa saanud tema armu õnnistustest ja just sellepärast ei taipa me teadmatuse ja õnnetuse sügavust, millest meid on päästetud. Kas me võime vaadata temale, keda meie patud on läbi pistnud, ja siiski olla tema armastuse ja ohvri suhtes hoolimatud? Kas me võime, mõeldes au Issanda lõputule alandumisele, nuriseda, et saame igavesse ellu minna vaid läbi võitluse ja enesesalgamise? EGW “Tee Kristuse juurde”
Aita ligimest
Ma lugesin kord lugu mehest, kes külmal talvepäeval läbi sügavate hangede rännates külmast kangeks muutus; külm tungis peaaegu tajumatult temani ja külmutas ta elujõu. See mees oli peaaegu surnuks külmunud ning oli valmis võitluses elu eest alla andma, kui ta äkitselt kuulis kellegi kaasränduri oigeid, kes oli ka külmast hukkumas. Temas tärkas kaastunne ning ta otsustas oma kaaslase päästa. Ta hõõrus selle õnnetu mehe jääkülmi jäsemeid ning peale küllaltki suurt pingutust õnnestus tal too jalule tõsta. Kuna aga kannatanu ei suutnud seista, siis kandis see mees ta läbi nende hangede, millest ta oli arvanud, et ei suuda kuidagi üksinda läbi minna.
Kui ta oma kaaslase kindlasse kohta oli kandnud, jõudis talle pärale tõde, et teist päästes, oli ta ka iseenda päästnud. Tema siirad pingutused teise päästmiseks olid kiirendanud vere ringvoolu ta külmunud veresoontes ning tervistav soe hoovus jõudis ka keha kaugematesse osadesse.
Usklikele tuleb pidevalt õpetuste ja näidete abil meelde tuletada seda õppetundi, et teisi aidates saame me ise abi – nii annavad nende kristlikud kogemused parimaid tulemusi. Las need, kes on masendunud, kes arvavad, et tee igavesse ellu on katsumusterikas, raske, minna välja tööle teisi aitama. Sellised pingutused, kui nad on ühendatud palvetega jumaliku valguse saamiseks, panevad nende südamed Jumala armu mõjul kiiremini tuksuma ja nende armastus hakkab särama suurema jumaliku tulisusega. Kogu nende kristlik elu muutub siis tõelisemaks, siiramaks ja palverikkamaks. EGW “Elu tänasel päeval”
Hindamatu varandus
Paljud arvavad, et inimese tarkus on suurema tähtsusega kui jumaliku Õpetaja tarkus ning Jumala õpperaamatut peetakse vanamoodsaks, iganenuks ja igavaks.
Kuid need, keda Püha Vaim on elustanud, ei arva niimoodi. Nad näevad hindamatut varandust ja müüvad kõik, et osta põld, mis seda sisaldab. Nad valivad Tema Sõna silmapaistvaks peetavate autorite raamatute asemel, sest Ta on tähtsaim autor ja suurim õpetaja, keda maailm on kunagi tundnud, kes andis oma elu meie eest, et meil võiks Tema kaudu olla igavene elu. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Viljakandmine
Astuge iga päev Jumala võimsa, tegutseva väe alla. Õiguse vili on rahulikkus ja kindlus igaveseks.
Kui me oleksime rohkem uskunud Jumalat ning usaldanud vähem oma mõtteid ja tarkust, siis ilmutaks Jumal oma väge inimsüdames silmatorkaval viisil. Temaga elava usu kaudu ühenduses olles on meil eesõigus tunda rõõmu Tema vahetalituse tõhususest ja mõjususest. Nüüdsest peale oleme Kristusega koos risti löödud, Kristusega koos surnud ja Kristusega koos üles äratatud, et elada uut elu koos Temaga. EGW “Pilk ülepoole”
Arm ja seadus
Kui me poleks langenud, ei oleks me iialgi õppinud sõna “arm” tähendust. Jumal armastab patuta ingleid, kes töötavad Tema teenistuses ja on kuulekad kõigile Tema käskudele, kuid Ta ei kingi neile armu. Need taevased olevused ei tea midagi armust; nad ei ole eales seda vajanud, sest nad ei ole patustanud. Arm on Jumala kingituseks seda mitte väärivaile inimolevustele. Meie ei ole seda otsinud, vaid see saadeti otsima meid. Jumal on rõõmuga valmis kinkima armu kõikidele seda janunevatele inimestele; ning mitte sellepärast, et oleksime selle väärilised, vaid sellepärast, et oleme läbinisti vääritud. Me vajame ettevalmistust, mis annab meile kindlustunde armu saamise kohta.
Jumala arm ja Tema kuningriigi seadus on täiuslikus kooskõlas; nad sammuvad käsikäes. Tema arm annab meile võimaluse läheneda Temale usus. Võttes seda vastu ja lastes sel töötada meie elus, tunnistame me käsu jõusolekust. Me tõstame üles käsu ja teeme selle austusväärseks, viies ellu selle elavaid põhimõtteid. EGW “Elu tänasel päeval”
Külalisterohke Põltsamaa aastapäev
5. augustil tähistas Põltsamaa adventkogudus 105. aastapäeva, ühtlasi täitus 65 aastat praeguse kogudusehoone kasutuselevõtust palvelana.
Aastapäeva hommik algas õppetükitunniga, mida juhtis Eesti liidu ja Balti uniooni laekur Jaanus-Janari Kogerman. Paralleelselt toimusid ka laste- ja noortetunnid.
Jumalateenistusel tegi lühikese ülevaate Põltsamaa koguduse rajamisest Ardo Rosin, lastejuttu rääkis Helena Nõmmik ning kõneles Toomas Lukk. Muusikaga teenisid meeskoor, Ootuse kammerkoor, Rein Kalmuse kvartett ja lapsed.
„Esimesed andmed adventkuulutuse levimisest siin kandis pärinevad juba aastast 1910,“ rääkis Ardo Rosin. „1917. või 1918. aastal saabus Põltsamaale August Klement, kelle jaoks oli see koht tuttav. Ta oli sündinud Tapikul ja ka Põltsamaal mõned aastad koolis käinud. Kuidas kuulutamine tollal käis? Peamiselt brošüüride ja traktaatide abil, mida inimestele jagati. Käidi majast majja, selgitati ja räägiti. Kirjandusevangelistide kaudu külvati seemet. Kui kogudus siia rajati, olid esimesed liikmed need, kes olid adventtõe traktaatide kaudu vastu võtnud.“
Jutluses keskendus Toomas Lukk aastapäeva motokirjakohale „Aga minu õnn on, et ma olen Jumala ligi“ (Ps 73:28) ning tõi välja kolm strateegiat, mida inimesed tavaliselt kasutavad oma isikliku õnne leidmiseks. Õnne otsitakse kas asjadest, saavutustest ja tunnustusest või suhetest.
„Nende auklike strateegiate kõrval on ka neljas võimalus: maksimaalne suhe kellegagi, kes on tõeliselt väärtuslik, kes tunneb meid läbi ja lõhki ning kes armastab meid sellisena, nagu me oleme ja kes kunagi ei sure. Selleks sõbraks on Jumal.“
„Õnn on olla koos sellega, kes sind armastab. Jumal on see, kes meid täiuslikult armastab,“ selgitas Toomas Lukk. „Otsigem Teda ja õppigem Teda armastama, Teda oma parimaks sõbraks pidama, et see õnn võiks olla igavene,“ julgustas ta.
Pärast lõunat olid kõik huvilised oodatud osalema linnamängus, mille käigus sai tutvuda kauni Põltsamaa linnaga. Iga sihtkoht sisaldas fakti Põltsamaa kohta ning väljakutset (nt tervita ja ütle head inimesele, keda sa igapäevaselt ei tunne; kirjuta etteantud sõnu kasutades luuletus; leia koolimaja pargist erinevaid maitsetaimi jne). Mängu korraldanud Helena Nõmmik ütles, et tagasiside oli armas. „Paljud tänasid, et oli selline rahuliku tempoga ja samas põnevate ülesannetega jalutuskäik,“ ütles ta.
Õhtusel aiakontserdil esitasid kaunist muusikat Ootuse kammerkoor, Rein Kalmuse kvartett, Kristjan Kalmus ning koosseis Joosep Tuvi, Toomas Lukk ja Sander Kalmus. Aastapäeval liikluskorraldaja rolli täitnud Ants Kulp luges kokku, et õhtuse kontserdi ajal oli koguduse hallatavas parklas 59 autot. Inimesi koguduse aias oli umbes 170.
Pastor Priit Keel ütles, et aastapäev oli õnnistusterohke. „Koguduseliikmed on olnud toimekad ja tahtlikud asju korraldama. Jumal kinkis täiusliku ilma pealekauba.“