Mõistuse avardumine
Me ei tohiks ühegi inimese tunnistust võtta nagu Pühakirja õpetust, vaid peaksime enda jaoks ise uurima Jumala Sõna. Kui me lubame teistel enda eest mõtelda, halvab see meie jõu ja meie võimed ahenevad. Mõistuse õilsad jõud võivad nendele väärilise uurimise puuduses nii känguda, et kaob võime mõista Jumala Sõna sügavat tähendust.
Mõistus avardub, kui seda kasutatakse Piibli õpetuste omavaheliste suhete uurimiseks, kui Kirja võrreldakse Kirjaga ja vaimulikke asju vaimulikega. EGW “Tee Kristuse juurde”
Näide Moosesest
Pühendumine ja alandlikkus on alati iseloomustanud inimesi, kellele Jumal on oma töös olulised kohustused usaldanud. Jumalik kutse tuli, kui Mooses oli kõrbes ega usaldanud ennast. Ta mõistis, kui kõlbmatu on ta positsioonile, kuhu Jumal teda kutsus, aga kui ta võttis talle usaldatud kohustuse vastu, sai temast täiustatud tööriist Jumala käes, et teha suurim töö, mida surelikele kunagi on usaldatud.
Kui Mooses oleks oma jõule ja tarkusele toetudes selle suure ülesande mõtlematult vastu võtnud, oleks ta peagi osutunud selliseks tööks kõlbmatuks. Tõsiasi, et inimene tunneb oma nõrkust, kõneleb vähemalt teatud määral sellest, et ta mõistab endale määratud töö ulatust ning võtab Jumala oma nõuandjaks ja tugevuseks. Selline inimene ei lähe kaugemale ega kiiremini, kui Jumal teda tuntavalt juhib. Iga inimene, kes püüab jumalikule jõule toetudes teha oma tööd rõõmsalt ja ustavalt, saab tõeliselt suureks ka siis, kui tema töö on silmatorkamatu ja võimed piiratud. EGW “Te saate väe”
Kristus rääkis tõde
Tõde ei kadunud Kristuse huulilt kunagi. Tõde ei kannatanud Tema käes. Tõe sõnad voolasid Ta huulilt üllatava värskuse ja väega nagu uus ilmutus. Olgu kõik kindlad, et Kristus ei lausunud midagi ebatõelist või ülepaisutatut. Ta tuli Isa juurest maailma Valguseks. See valgus ei olnud vaka alla peidetud.
Kristus kõneles igast teemast autoriteediga. Iga tõde, mis oli Tema rahva jaoks oluline, ilmnes Tema õpetustes kindla teadmise vankumatu kinnitusega. Ta ei toonud kuuldavale ühtki eksitavat argumenti, ei mingeid tõenäosusi, ei mingeid inimeste öeldud arvamusi – Tema huulilt kõlasid ainult tõed. Tema väited olid isiklikul teadmisel rajanevad põhimõtted. Ta nägi ette, et maailma täidavad eksiõpetused, kuid Ta ei väljendanud ühtki neist. Üle Suure Õpetaja huulte ei tulnud mingeid tühje jutte ega kaunilt sõnastatud väärteooriaid. Kõik Tema õpetused tuginesid Piibli tõe muutumatutele seisukohtadele. Kristus tuli, et väljendada kogu tõe ideaali. Ta avaldas ühe kallihinnalise tõevääriskivi teise järel. EGW “Pilk ülespoole”
Viljakandmine
Astuge iga päev Jumala võimsa, tegutseva väe alla. Õiguse vili on rahulikkus ja kindlus igaveseks.
Kui me oleksime rohkem uskunud Jumalat ning usaldanud vähem oma mõtteid ja tarkust, siis ilmutaks Jumal oma väge inimsüdames silmatorkaval viisil. Temaga elava usu kaudu ühenduses olles on meil eesõigus tunda rõõmu Tema vahetalituse tõhususest ja mõjususest. Nüüdsest peale oleme Kristusega koos risti löödud, Kristusega koos surnud ja Kristusega koos üles äratatud, et elada uut elu koos Temaga. EGW “Pilk ülepoole”
Arm ja seadus
Kui me poleks langenud, ei oleks me iialgi õppinud sõna “arm” tähendust. Jumal armastab patuta ingleid, kes töötavad Tema teenistuses ja on kuulekad kõigile Tema käskudele, kuid Ta ei kingi neile armu. Need taevased olevused ei tea midagi armust; nad ei ole eales seda vajanud, sest nad ei ole patustanud. Arm on Jumala kingituseks seda mitte väärivaile inimolevustele. Meie ei ole seda otsinud, vaid see saadeti otsima meid. Jumal on rõõmuga valmis kinkima armu kõikidele seda janunevatele inimestele; ning mitte sellepärast, et oleksime selle väärilised, vaid sellepärast, et oleme läbinisti vääritud. Me vajame ettevalmistust, mis annab meile kindlustunde armu saamise kohta.
Jumala arm ja Tema kuningriigi seadus on täiuslikus kooskõlas; nad sammuvad käsikäes. Tema arm annab meile võimaluse läheneda Temale usus. Võttes seda vastu ja lastes sel töötada meie elus, tunnistame me käsu jõusolekust. Me tõstame üles käsu ja teeme selle austusväärseks, viies ellu selle elavaid põhimõtteid. EGW “Elu tänasel päeval”
Külalisterohke Põltsamaa aastapäev
5. augustil tähistas Põltsamaa adventkogudus 105. aastapäeva, ühtlasi täitus 65 aastat praeguse kogudusehoone kasutuselevõtust palvelana.
Aastapäeva hommik algas õppetükitunniga, mida juhtis Eesti liidu ja Balti uniooni laekur Jaanus-Janari Kogerman. Paralleelselt toimusid ka laste- ja noortetunnid.
Jumalateenistusel tegi lühikese ülevaate Põltsamaa koguduse rajamisest Ardo Rosin, lastejuttu rääkis Helena Nõmmik ning kõneles Toomas Lukk. Muusikaga teenisid meeskoor, Ootuse kammerkoor, Rein Kalmuse kvartett ja lapsed.
„Esimesed andmed adventkuulutuse levimisest siin kandis pärinevad juba aastast 1910,“ rääkis Ardo Rosin. „1917. või 1918. aastal saabus Põltsamaale August Klement, kelle jaoks oli see koht tuttav. Ta oli sündinud Tapikul ja ka Põltsamaal mõned aastad koolis käinud. Kuidas kuulutamine tollal käis? Peamiselt brošüüride ja traktaatide abil, mida inimestele jagati. Käidi majast majja, selgitati ja räägiti. Kirjandusevangelistide kaudu külvati seemet. Kui kogudus siia rajati, olid esimesed liikmed need, kes olid adventtõe traktaatide kaudu vastu võtnud.“
Jutluses keskendus Toomas Lukk aastapäeva motokirjakohale „Aga minu õnn on, et ma olen Jumala ligi“ (Ps 73:28) ning tõi välja kolm strateegiat, mida inimesed tavaliselt kasutavad oma isikliku õnne leidmiseks. Õnne otsitakse kas asjadest, saavutustest ja tunnustusest või suhetest.
„Nende auklike strateegiate kõrval on ka neljas võimalus: maksimaalne suhe kellegagi, kes on tõeliselt väärtuslik, kes tunneb meid läbi ja lõhki ning kes armastab meid sellisena, nagu me oleme ja kes kunagi ei sure. Selleks sõbraks on Jumal.“
„Õnn on olla koos sellega, kes sind armastab. Jumal on see, kes meid täiuslikult armastab,“ selgitas Toomas Lukk. „Otsigem Teda ja õppigem Teda armastama, Teda oma parimaks sõbraks pidama, et see õnn võiks olla igavene,“ julgustas ta.
Pärast lõunat olid kõik huvilised oodatud osalema linnamängus, mille käigus sai tutvuda kauni Põltsamaa linnaga. Iga sihtkoht sisaldas fakti Põltsamaa kohta ning väljakutset (nt tervita ja ütle head inimesele, keda sa igapäevaselt ei tunne; kirjuta etteantud sõnu kasutades luuletus; leia koolimaja pargist erinevaid maitsetaimi jne). Mängu korraldanud Helena Nõmmik ütles, et tagasiside oli armas. „Paljud tänasid, et oli selline rahuliku tempoga ja samas põnevate ülesannetega jalutuskäik,“ ütles ta.
Õhtusel aiakontserdil esitasid kaunist muusikat Ootuse kammerkoor, Rein Kalmuse kvartett, Kristjan Kalmus ning koosseis Joosep Tuvi, Toomas Lukk ja Sander Kalmus. Aastapäeval liikluskorraldaja rolli täitnud Ants Kulp luges kokku, et õhtuse kontserdi ajal oli koguduse hallatavas parklas 59 autot. Inimesi koguduse aias oli umbes 170.
Pastor Priit Keel ütles, et aastapäev oli õnnistusterohke. „Koguduseliikmed on olnud toimekad ja tahtlikud asju korraldama. Jumal kinkis täiusliku ilma pealekauba.“
Püha Vaim kasvatajana
Idamaades sajab varajane vihm külviajal. See on vajalik seemne idanemiseks. Vihmahoogude mõjul tärkab õrn võsu. Hiline vihm, mis sajab hooaja lõpu lähedal, küpsetab tera ja valmistab seda lõikuseks. Issand kasutab neid looduse ilminguid, et kujutada Püha Vaimu tööd. Samamoodi nagu kaste ja vihm antakse kõigepealt seemne idanemiseks ja seejärel lõikuse küpsemiseks, antakse Püha Vaim vaimuliku kasvu edenemiseks ühest etapist teise.
Vilja küpsemine kujutab Jumala armu töö lõpuleviimist hinges. Püha Vaimu väe abil täiustatakse Jumala moraalset olemust iseloomus. EGW “Te saate väe”