Ühenduses Jumala ja üksteisega
Osadus Jumalaga on hinge elu. See pole midagi sellist, mida me ei suuda tõlgendada, ega midagi sellist, mida võiksime ümbritseda kaunite sõnadega, kuid mis ei anna meile tõelist kogemust, et meie sõnadel oleks tõeline väärtus. Osadus Jumalaga annab igapäevase kogemuse, mis teeb tõepoolest meie rõõmu täielikuks.
Need, kel on Kristusega niisugune ühendus, kuulutavad seda vaimus, sõnas ja teos. Kuulutamine on tähtsuseta, kui sõnades ja tegudes ei ilmne hea vili. Üksmeel ja osadus üksteise ja Kristusega – see on vili, mida kannab elava viinapuu iga oks. Puhastatud, uuestisündinud hingel on selge ja arusaadav tunnistus.
Vaimulikus mõttes tähendab Jumala tundmine olla Temaga üks südames ja mõtteviisis, omada kogemuslikku teadmist, pidada aupaklikku osadust Tema kui Lunastajaga. See osadus saab püsida üksnes siira kuulekuse abil. EGW “Pilk ülespoole”
Eeskuju palvetamisel
Mitte kellegi elu ei olnud nii tegevusrohke ja vastutusrikas kui oli Jeesuse elu. Ometi võttis Ta sageli aega palveks! Tema lävimine Isaga oli pidev. Ikka ja jälle leiame Tema maise elu kirjeldusest sõnad: “Aga neil päevil sündis, et Jeesus läks mäele palvetama ja veetis kogu öö Jumalat paludes.” “Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.” (Lk 6:12; Mk 1:35)
Pühendanud kogu päeva teiste heaks, tundis Kristus vajadust eemalduda rahvasaginast. Ta tõmbus tagasi elu lakkamatust askeldusest ja tegelemisest abivajajatega ning otsis vaikust, et olla segamatus ühenduses Isaga. Olles inimene nagu meie, oli Ta täiesti sõltuv Jumalast. Varjatud palvepaigas ammutas Ta jumalikku jõudu, et kohata katsumusi ja kohustusi. Patuses maailmas talus Jeesus hingelisi heitlusi ja piinu. Ühendus Jumalaga vabastas Ta muredest, mis Teda rõhusid; siit leidis Ta lohutust ja rõõmu.
Kristuse kaudu jõudis inimkonna hädahüüd halastava Isani. Inimesena viibis Ta põlvedel Jumala trooni ees, kuni Tema inimlikkust kinnitas taevane jõud, mis ühendas inimlikkuse jumalikkusega. Jumalalt saadu andis Ta edasi maailmale. Tema kogemus peab korduma meie elus. EGW “Ajastute igatsus”
Olles kaetud õiguse rüüga
Kui me anname end Kristusele, ühineb süda Tema südamega, tahe sulandub Tema tahtesse, mõistus saab üheks Tema mõistusega ja mõtted on Tema kontrolli all – me elame Tema elu. Seda tähendabki Tema õiguse rüü kate.
Kui siis Issand vaatab meie peale, ei näe Ta viigilehtedest riiet ega patu alastust ja moonutust, vaid oma õiguse rüüd. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Suhtlemine Kristusega
Suhtlemine Kristusega – kui ärarääkimata hea see on! Niisuguse osaduse nautimine on ka meie eesõiguseks. Kui varajased jüngrid kuulsid Kristuse sõnu, tundsid nad vajadust Tema järele. Nad otsisid ja leidsid Tema ning järgisid Teda. Nad viibisid koos Temaga kodus, söögilauas, kabinetis ja põllul. Nad olid Talle kui õpilased õpetajale, võttes vastu iga päev Tema huulilt tulevaid püha tõe õppetunde. Nad vaatasid Temale kui sulased isanda peale. Nad teenisid Teda rõõmsalt, heameelselt.
Meie suhted on suure tähendusega. Võime luua paljusid meeldivaid ja kasulikke sidemeid, ent ükski neist pole nii väärtuslik kui suhe, mille läbi surelik inimene viiakse ühendusse surematu Jumalaga. Niisuguses ühenduses jäävad Kristuse sõnad meisse elama. Tulemuseks on puhastatud süda, puhas elu ja veatu iseloom. Ent Tema sarnaseks võime me muutuda üksnes tutvuse ja ühenduse kaudu Temaga, ainsa veatu eeskujuga. EGW “Elu tänasel päeval”
Täiuslik Päästja
Ehkki patune ei saa ennast ise päästa, tuleb tal siiski midagi teha, et pääseda. Kristus ütleb: “Kes minu juurde tuleb, seda ma ei lükka välja.” (Jh 6:37) Niisiis tuleb meil Tema juurde tulla. Ja kui me oma patud kahetseme, tuleb meil uskuda, et Ta võtab meid vastu ning annab meile andeks. Usk on Jumala and, kuid meil tuleb seda rakendada. Usk on käsi, millega inimhing haarab kinni Jumala poolt pakutud armust ja halastusest.
Ainult Kristuse õigus võib anda meile õiguse osa saada armuseaduse õnnistustest. Paljud on kaua igatsenud ja püüdnud neid õnnistusi saada, kuid tagajärjetult, kuna nad on lootnud suuta teha midagi, millega neid väärida. Nad ei ole rebinud pilku endalt ega uskunud, et Jeesus on täiuslik Päästja. Me ei tohi mõelda, et meie teened meid päästavad; Kristus on meie ainus päästelootus.
Usaldades täielikult Jumalat ja Jeesuse, meie patte andestava Päästja teeneid, saame Temalt igakülgset abi, mida iial soovime. Ärgu keegi vaadaku endale, arvates, et ta suudab ennast päästa. Jeesus suri meie eest, kuna meie olime võimetud pääsema. Temas on meie lootus, õigeksmõistmine ja meie õigus. Kui näeme oma patusust, ei peaks me heitma meelt ega kartma, et meil pole Päästjat või pole Temal meie jaoks armu. Just praegu kutsub Ta meid tulema abituina nagu oleme Tema juurde, et saaksime päästetud. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Ülistades Jeesust
Paulus hoidis pilgu ees elukrooni, mis antakse talle ja mitte ainult talle, vaid kõigile, kes igatsevad Tema ilmumist. Krooni muutis nii ihaldusväärseks võit, mis saavutatakse usu kaudu Jeesusesse Kristusesse. Ta ülistas alati Jeesust. Igasugune talentide ja enda võiduga hooplemine ei tulnud kõne allagi.
EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”