Südameusk
Saamueli päevil õpetati praktilist jumalakartust, südameusku, samamoodi nagu õpetas seda Kristus maa peal olles. Ilma Kristuse armuta olid religiooni välised vormid vanaaja Iisraelile väärtusetud. Sama väärtusetud on need tänapäeva Iisraelile.
Tänapäeval vajame samasugust virgumist tõelisele südameusule nagu koges muistne Iisrael. Meeleparandus on esimene samm, mille peavad astuma kõik, kes tahavad Jumala juurde tagasi pöörduda. Keegi ei saa teha seda tööd ära teise eest. Me peame igaüks isiklikult alanduma Jumala ette ja kõrvaldama oma ebajumalad. Kui oleme teinud kõik, mis suudame, ilmutab Issand meile oma päästet. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Õige Temas
Kristus on ülestõusnud Päästja. Kuigi Ta oli surnud, tõusis Ta üles ja elab ikka selleks, et meie eest kosta. Me peame uskuma südamega õiguseks ja tunnistama suuga päästeks. Need, keda usu läbi õigeks mõistetakse, tunnistavad Kristusest.
Õigeksmõistmine on võimas töö, mis tehakse kurjusega määrdunud patuse heaks. Tema, kes räägib tõtt, kuulutab patuse õigeks. Issand ise paneb uskliku arvele Kristuse õiguse ja kuulutab ta õigeks universumi ees. Ta kannab patuse patud patuse esindajale ja asemikule Jeesusele. Issand paneb iga uskuva inimese ülekohtu Kristusele. “Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.” (2Kr 5:21)
Kristus maksis kogu maailma patuvõla ja kõik, kes tulevad usus Jumala juurde, võtavad omaks Kristuse õiguse, “kes kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks.” (1Pt 2:24) Meie patuvõlg on tasutud, meie patt on kõrvaldatud ja heidetud meresügavusse. Kahetsemise ja usu läbi oleme vabad patust ning vaatame Issandale, meie õigusele. Jeesus kannatas; õige kannatas ülekohtuse eest. EGW “Tõeline uussünd”
Mõistuse avardumine
Me ei tohiks ühegi inimese tunnistust võtta nagu Pühakirja õpetust, vaid peaksime enda jaoks ise uurima Jumala Sõna. Kui me lubame teistel enda eest mõtelda, halvab see meie jõu ja meie võimed ahenevad. Mõistuse õilsad jõud võivad nendele väärilise uurimise puuduses nii känguda, et kaob võime mõista Jumala Sõna sügavat tähendust.
Mõistus avardub, kui seda kasutatakse Piibli õpetuste omavaheliste suhete uurimiseks, kui Kirja võrreldakse Kirjaga ja vaimulikke asju vaimulikega. EGW “Tee Kristuse juurde”
Uuri Jumala Sõna
Kõikjal ilmutuse väljal on tihedalt tipitud taevase tõe, rahu ja rõõmu allikaid. Need rõõmuallikad on igale otsijale kättesaadavad. Inspireeritud sõnad, mille üle südames mõtiskletakse, saavad eluveejõest voolavateks elavateks ojadeks. Meie Päästja palvetas, et Tema järelkäijate mõistus oleks avatud Pühakirja mõistma. Alati kui uurime Piiblit palvemeelse südamega, on Püha Vaim lähedal, et avada meile loetud sõnade tähendust. Inimene, kelle mõistus saab valgustatud, kui tema arusaamisele avaneb Jumala Sõna, ei tunne üksnes seda, et peab selle Sõna mõistmiseks veel innukamalt otsima, vaid ka seda, et tal peab olema parem arusaamine loodusteadustes. Ta tunneb, et talle on Kristuses Jeesuses antud kõrge kutsumus.
Mida tihedamini on inimene ühendatud kõigi teadmiste ja tarkuse Allikaga, seda rohkem ta tunneb, et peab intellektuaalsetes ja vaimulikes teadmistes edasi jõudma. Jumala Sõna avanemisele järgneb alati inimese omaduste märkimisväärne avanemine ja tugevnemine, sest Tema sõnad annavad avanedes valgust. Suurtele tõdedele mõeldes mõistus õilistub ja kiindumused puhastatakse, sest Jumala Vaim elustab Jumala tõe kaudu seni elutud vaimulikud võimed ja tõmbab hinge taeva poole. EGW “Te saate väe”
Suhe Isaga
Kui sa nimetad Jumalat oma Isaks, tunnistad sa end ka Tema lapseks, kes juhindub kõiges Issanda tarkusest ja on Talle kuulekas kõiges, teades, et Tema armastus ei muutu kunagi. Sa võtad vastu Tema plaani oma elus.
Jumala lapsena hoiad sa Tema au, iseloomu, perekonda ja tööd oma huvi keskmes. Sulle on rõõmuks tunnistada ja austada lähedust Isaga ja iga Tema perekonna liikmega. Sul on rõõm teha kõike, ükskõik kui raske see ka oleks, et ülistada Isa või edendada oma ligimese heaolu. EGW “Usk, millest ma elan”
