Teenides Jumalat
Inimene, kes siira südamega Jumalat teenib, saab suure tasu. “Su Isa, kes näeb salajasse, tasub sinule avalikult.” Elu, mida elame Kristuse armu tunnetades, vormib meie iseloomu. Algupärane ilu hakkab hinges taastuma. Ilmnevad Kristuse iseloomu omadused ning meist hakkab välja paistma Jumala kuju. Inimesed, kes elavad ja töötavad koos Jumalaga, peegeldavad taevast rahu. Neil on ühendus taevaga. Sellistes hingedes on Jumala riik juba alguse saanud. Nad tunnevad Kristusele omast rõõmu olla õnnistuseks inimkonnale. Neil on au olla Õpetaja teenistuses; neile usaldatakse Tema nimel Tema töö.
“Ükski ei või teenida kaht isandat.” Me ei saa teenida Jumalat jagatud südamega. Piibellik usk ei ole üks mõju paljude teiste hulgas. Usk peab valdama kogu inimese, tungima kõigesse. See ei saa olla juhuslik värvilaik lõuendil; tõeline usk imbub läbi kogu elu nii nagu imab värvisse kastetud kanga iga kiud luitumatut värvi.
Siirus ja eesmärgikindlus on Jumalalt valguse saamise tingimuseks. Inimene, kes soovib tunda tõde, peab olema tahtlik vastu võtma kõike, mida tõde sisaldab. Ta ei tohi teha milleski kompromissi kurjaga. Kõikuv ja pooliku südamega sõlmitud leping olla tõe poolt tähendab saatanlikku endapettust. EGW “Ajastute igatsus”
Sõltumine Loojast
Tõeline kristlane peab alati tundma, et ta sõltub oma Loojast. Ja ta ei häbene tunnistada oma sõltuvust. Sarnaselt Taanielile ei võta ta au endale. Ta annab kogu au Jumalale, et nii ilmalikud inimesed kui ka kaaskristlased teaksid, et ta sõltub Issandast ning et tema elust saaks välja juuritud kõik, mis kurvastab Issanda Vaimu.
Sarnaselt Taanielile kasutab kristlane iga võimalust täiendada oma teadmisi ja oskusi. Ta rakendab Issanda antud talente Sõnas määratud pühade põhimõtete alusel. See mitmekordistab tema võimeid. EGW “Pilk ülespoole”
Proovilepanek
Issanda töö ülesehitamisel ei tee Issand alati kõike oma teenijatele selgeks. Mõnikord paneb Ta proovile oma rahva usalduse Tema vastu ja laseb neil usus edasi minna. Sageli juhib Ta neid kitsastesse ja pingelistesse oludesse ja käsib neil edasi minna, kuigi tundub, et jalad puudutavad Punase mere vett.
Sellistel aegadel, kui Tema teenijate palved tõusevad innukas usus Tema poole, avab Ta nende ees tee ja toob neid avaramasse paika. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Uurides Kristuse elu
“Igavene elu on see,” ütles Kristus, “et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.” (Jh 17:3) Miks me ei mõista selle teadmise väärtust? Miks ei hõõgu need aulised tõed meie südameis, ei kõla meie huulil ega täida kogu meie olemust?
Oma Sõnaga andis Jumal meie käsutusse kõik tõed, mis on meie päästmiseks vajalikud. Neist eluallikaist on ammutanud vett tuhanded, ometi selle varud ei kahane. Tuhanded on seadnud Issanda oma silme ette ning on vaadeldes muutunud Tema kuju sarnaseks. Nende vaim põleb neis, kui nad räägivad Tema iseloomust, jutustavad, mida tähendab Kristus nende jaoks ja mida tähendavad nemad Kristusele. Kuid nad ei ole neid tähtsaid ja pühi teemasid ammendanud. Veel tuhanded võivad ühineda lunastuse saladuste otsimise töös. Kui viibitakse Kristuse elu ja Tema töö olemuse lähedal, siis paistavad valguskiired igale tõe ilmutamise katsele veelgi selgemalt. Iga uus otsing toob esile midagi veelgi huvitavamat, kui seni on avastatud. See teema on ammendamatu. Kristuse lihakssaamine, Tema lepitava ohvri ja vahemehetöö uurimine köidab usina uurija mõtteid kuni aegade lõpuni ning vaadates taevaseid lõpmatuid aastaid, hüüatab ta: “Suur on jumalakartuse saladus.”
Igavikus saame teada, et kui me oleksime vastu võtnud kogu valguse, mis siin oli võimalik, oleks see avanud meie mõistuse. Lunastuse mõtted köidavad lunastatute südameid, meeli ja keeli läbi igaveste aegade. Nad mõistavad tõdesid, mida Kristus soovis avada oma jüngritele, kuid mille taipamiseks polnud neil usku. Ikka ja jälle avanevad uued arusaamad Kristuse täiuslikkusest ja aust. Ustav Majaperemees toob läbi lõpmatute ajastute oma varakambrist välja uut ja vana. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Milline meelsus on sinul?
Lutsifer oli öelnud: “Mina tõusen taevasse, kõrgemale kui Jumala tähed tõstan ma oma aujärje /…/ ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks.” (Js 14:13.14)
See oli vabatahtlik ohver. Jeesus oleks võinud jääda Isa kõrvale. Ta oleks võinud säilitada taeva au ja inglite austuse. Ta andis meelsamini valitsuskepi tagasi Isa kätte ning astus alla universumi troonilt, et tuua valgust pimeduses olijaile ja elu hukkujaile. EGW “Ajastute igatsus”
Vaid Kristuses
Kõikjal meie ümber on kuulda ülemaailmse kurbuse kaebeid. Igal pool on puudustkannatajaid ja vaevatuid. Meie töö on aidata leevendada ja pehmendada eluraskusi ja viletsust. Ainult Kristuse armastus saab rahuldada inimhinge vajadusi. Kui Kristus on meis, õhkub meie südamest jumalikku kaastunnet. Kristusesarnase harda armastuse ummistunud allikad avanevad.
Paljud on kaotanud lootuse. Vii neile jälle päikesepaistet. Paljud on kaotanud julguse. Julgusta neid oma sõnadega. Palveta nende eest. On neid, kes vajavad eluleiba. Loe neile Jumala Sõna. Paljudel on sellist hingehaigust, mida ükski maine salv ei saa leevendada ega arst parandada. Palveta nende pärast. Too nad Jeesuse juurde. Ütle neile, et Gileadis on nii palsamit kui ka Suur Arst. EGW “Prohvetid ja kuningad”
Käsk
Esimeseks sammuks Jumalaga lepituse otsimise teel on veendumine oma patus. “Patt on see, mis on käsu vastu.” “Sest käsu kaudu tuleb patu tundmine.” (1Jh 3:4; Rm 3:20) Selleks, et mõista oma süüd, peab patune kontrollima oma iseloomu Jumala õiguse mõõdupuuga. See on nagu peegel, mis näitab õige iseloomu täiuslikkust ja võimaldab tal näha puudusi oma iseloomus.
Käsk ilmutab inimesele tema patte, kuid ei anna ravimit. See tõotab elu kuulekale, kuid teatab ka, et üleastuja osaks on surm. Ainult Kristuse evangeelium võib vabastada inimese patu hukkamõistust. Patune peab pöörduma Jumala poole, kelle käsust ta on üle astunud, ja uskuma Kristusesse ning Tema lepitavasse ohvrisse. Niiviisi saab ta nende pattude andestuse, mida ta on möödunud elu jooksul teinud, ja saab osa jumalikust olemusest; temast saab Jumala laps ja ta saab lapsepõlve vaimu, kelles ta hüüab: “Abba! Isa!”
Kas ta võib nüüd vabalt üle astuda Jumala käsust? Paulus ütleb:
“Meie, kes oleme ära surnud patule, kuidas peaksime veel elama selles?” Johannes tunnistab: “Sest see on Jumala armastus, et me peame Tema käske, ja Tema käsud ei ole rasked!” (Rm 6:2; 1Jh 5:3) EGW “Suur võitlus”