Ühenduses Jumala ja üksteisega
Osadus Jumalaga on hinge elu. See pole midagi sellist, mida me ei suuda tõlgendada, ega midagi sellist, mida võiksime ümbritseda kaunite sõnadega, kuid mis ei anna meile tõelist kogemust, et meie sõnadel oleks tõeline väärtus. Osadus Jumalaga annab igapäevase kogemuse, mis teeb tõepoolest meie rõõmu täielikuks.
Need, kel on Kristusega niisugune ühendus, kuulutavad seda vaimus, sõnas ja teos. Kuulutamine on tähtsuseta, kui sõnades ja tegudes ei ilmne hea vili. Üksmeel ja osadus üksteise ja Kristusega – see on vili, mida kannab elava viinapuu iga oks. Puhastatud, uuestisündinud hingel on selge ja arusaadav tunnistus.
Vaimulikus mõttes tähendab Jumala tundmine olla Temaga üks südames ja mõtteviisis, omada kogemuslikku teadmist, pidada aupaklikku osadust Tema kui Lunastajaga. See osadus saab püsida üksnes siira kuulekuse abil. EGW “Pilk ülespoole”
Eeskuju palvetamisel
Mitte kellegi elu ei olnud nii tegevusrohke ja vastutusrikas kui oli Jeesuse elu. Ometi võttis Ta sageli aega palveks! Tema lävimine Isaga oli pidev. Ikka ja jälle leiame Tema maise elu kirjeldusest sõnad: “Aga neil päevil sündis, et Jeesus läks mäele palvetama ja veetis kogu öö Jumalat paludes.” “Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.” (Lk 6:12; Mk 1:35)
Pühendanud kogu päeva teiste heaks, tundis Kristus vajadust eemalduda rahvasaginast. Ta tõmbus tagasi elu lakkamatust askeldusest ja tegelemisest abivajajatega ning otsis vaikust, et olla segamatus ühenduses Isaga. Olles inimene nagu meie, oli Ta täiesti sõltuv Jumalast. Varjatud palvepaigas ammutas Ta jumalikku jõudu, et kohata katsumusi ja kohustusi. Patuses maailmas talus Jeesus hingelisi heitlusi ja piinu. Ühendus Jumalaga vabastas Ta muredest, mis Teda rõhusid; siit leidis Ta lohutust ja rõõmu.
Kristuse kaudu jõudis inimkonna hädahüüd halastava Isani. Inimesena viibis Ta põlvedel Jumala trooni ees, kuni Tema inimlikkust kinnitas taevane jõud, mis ühendas inimlikkuse jumalikkusega. Jumalalt saadu andis Ta edasi maailmale. Tema kogemus peab korduma meie elus. EGW “Ajastute igatsus”
Olles kaetud õiguse rüüga
Kui me anname end Kristusele, ühineb süda Tema südamega, tahe sulandub Tema tahtesse, mõistus saab üheks Tema mõistusega ja mõtted on Tema kontrolli all – me elame Tema elu. Seda tähendabki Tema õiguse rüü kate.
Kui siis Issand vaatab meie peale, ei näe Ta viigilehtedest riiet ega patu alastust ja moonutust, vaid oma õiguse rüüd. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Sinu abimees on Jeesus
Vaata abi saamiseks Jeesuse poole ning see aitab sul täita oma igapäevaseid kohustusi niisuguse armu ja väärikusega, nagu on inimesel, kes taotleb kadumatu elu krooni.
Me peatume palju Kristuse elu suurusel. Me kõneleme Tema tehtud suurtest asjadest, korda saadetud imedest, tormiste vete rahustamisest, kurtide kõrvade avamisest, surnute ülesäratamisest. Kuid Tema suurust ja kaastunnet tõendab veelgi enam Tema tähelepanelikkus väikeste asjade suhtes. EGW “Pilk ülespoole”
Ela tahet alistades
Kuitahes suur igatsus headuse ja pühaduse järele on õige, aga kui sa selle juurde seisma jääd, pole sellest mingit kasu. Paljud hukkuvad, kuigi lootsid ja soovisid olla kristlased. Nad ei lähe niikaugele, et alistaksid oma tahte Jumalale. Nad ei vali kristlaseks saada nüüd.
Tahet õigesti harjutades võiks sinu elus toimuda täielik muutus. Alistades oma tahte Kristusele, ühendad end jõuga, mis on kõikide vürstiriikide ja võimude üle. Sa saad ülalt jõudu, et püsida kindlana, ja nõnda, pideva alistumisega Jumalale, oled võimeline elama uut elu – usuelu. EGW “Tee Kristuse juurde”
Näide Taanielist
Kristuse usu tunnistamine tähendab midagi enamat kui vaid koosolekul sõnalist tunnistamist. Taaniel on usklikele eeskujuks sellest, mida tähendab olla Kristuse tunnistaja. Tal oli vastutusrikas positsioon Babüloonia kuningriigi peaministrina ning õukonna tähtsate meeste hulgas oli neid, kes teda kadestasid ja soovisid leida midagi tema vastu, et teda kuninga ees süüdistada. Kuid ta oli ustav riigimees ja nad ei suutnud ei tema iseloomust ega elust ühtki viga leida.
“Siis ütlesid need mehed: “Me ei leia selle Taanieli vastu ühtegi ettekäänet, kui me ei leia seda ühenduses tema Jumala seadusega.” (Tn 6:6) Nii leppisid nad kokku, et paluvad kuningal anda välja määruse, et keegi ei tohi kolmekümne päeva jooksul paluda midagi üheltki jumalalt ega inimeselt, välja arvatud kuningalt, ning et selle seaduse rikkujad tuleb heita lõvide auku.
Aga kas Taaniel katkestas palvetamise selle määruse jõustumise tõttu? Ei, see oli just see aeg, mil tal oli vaja palvetada.
Taaniel ei üritanud varjata oma ustavust Jumalale. Ta ei palvetanud mõttes, vaid häälega, valjult; ta esitas oma palve taevale nii, et aken oli Jeruusalemma poole avatud.
Võime teada, et kui meie elu on koos Kristusega varjul Jumalas, siis on Jeesus meiega, kui me usu pärast katsumustesse satume. Praegu on aeg arendada usku Jumalasse. EGW “Te saate väe”