Ärge kurvastage Püha Vaimu
Väga oluline on usaldada oma hinge hoidmine Jumalale. See tähendab, et peame elama ja käima usus, mitte usaldama ega ülistama iseennast, vaid vaatama meie Kaitsjale Jeesusele kui meie usu Alustajale ja Täidesaatjale. Püha Vaim teeb tööd rusutud südames, kuid ta ei saa kunagi tegutseda ennasttäis, eneseõiges hinges. Niisugune parandab oma tarkuses end ise. Ta astub oma hinge ja Püha Vaimu vahele. Püha Vaim tegutseb siis, kui oma mina vahele ei sega. …
Püha Vaim on valmis tegema koostööd kõigiga, kes Teda vastu võtavad ja lasevad Tal end õpetada. Kõik, kes hoiavad tõest kinni ja on tõega pühitsetud, on Kristusega nii üks, et nad suudavad Teda esindada sõnades ja tegudes. … Rääkigu Püha Vaim Jumala valitud rahva südamele, et nende sõnad võiksid olla nagu valitud kuld, kui nad jagavad eluleiba neile, kes on üleastumises ja patus. EGW “Pilk ülespoole”
Lõikus oleneb külvist
Külvatud seemnest kasvab vili, mis omakorda seemendub ja nii mitmekordistub lõikus. Sama seadus kehtib meie suhetes üksteisega. Iga tegu, iga sõna on seeme, mis kannab vilja. Iga lahke tegu, kuulekus või enesesalgamine paljuneb teistes ja nende läbi omakorda teistes.
Samuti on seeme iga kadedus, kurjus, lahkheli, mis kasvab “kibedaks juureks”. (Hb 12:15) Ja kui tohutut hulka need “paljud” omakorda mürgitavad! Selliselt ulatub headuse ja kurjuse külvamine käesolevast ajast igavikku. EGW “Prohvetid ja kuningad”
Jumala käsu muutumatus
Kristus tuli maa peale kannatama ja surema mitte ainult selleks, et lunastada inimene. Ta tuli, et “teha õpetus suureks ja võimsaks” ja seda mitte ainult selleks, et selle maailma elanikud suhtuksid käsuõpetusse nii nagu nad sellesse peaksid suhtuma, vaid ka selleks, et näidata universumi kõigile maailmadele Jumala käsu muutumatust. Kui käsu nõudeid oleks saanud eirata, poleks Jumala Pojal olnud vaja anda oma elu käsust üleastumise lepitamiseks. Kristuse surm tõestab käsu muutumatust. Ohver, milleks lõpmatu armastus Isa ja Poega sundis, näitab kogu universumile nii nagu ainult lunastusplaan näidata saab, et õiglus ja halastus on Jumala käsu ja valitsuse aluseks. EGW “Suur võitlus”
Hinnaline and
Meile antud elu kaudu avaldub Jumala armastus. See on and, mille Jumal on meie hoolde usaldanud. Kui vaadata seda Jumala Poja pühas valguses, näeme, et see on väga hinnaline and.
See and väljendab meie kuuluvust Jumalale. Kuulume kahekordselt Talle – esimest korda saime Tema omaks loomisel, teist korda siis, kui Kristus meid ristil lunastas. Me ammutame oma elujõudu Jumalalt. Tema on Looja ja kõige elava Autor. Temalt saame ka igavese elu, mida Ta tahaks anda kõigile enda näo järgi loodud olevustele. EGW “Usk, millest ma elan”
Õige patukahetsus
Eneseõigustamise vaim on pärit valede isalt ja seda on ilmutanud kõik Aadama pojad ja tütred. Selliseid tunnistusi pole inspireerinud jumalik Vaim ja need pole Jumalale vastuvõetavad. Õige patukahetsus juhib inimest ise oma süüd kandma ja seda pettuse ning silmakirjalikkuseta tunnistama. Nagu vaene tölner, julgemata silmigi taeva poole tõsta, hüüab ta: “Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!”
Need, kes selliselt oma süüd tunnistavad, mõistetakse õigeks, Jeesus esitab oma vere, mille ta on valanud, kahetseva hinge kaitseks. Kõik Jumala Sõnas esinevad õige meeleparanduse ja alandumise näited ilmutavad sellist ülestunnistamise vaimu, milles pole patu vabandamist ega püüet ennast õigustada. EGW “Tee Kristuse juurde”
Usk, mis päästab
Usk, mis toob pääste, ei ole juhuslik usk. See pole ka ainult mõistuslik nõustumine. See on uskumine, mis on juurdunud südames; mis võtab Kristuse vastu oma isiklikuks Päästjaks ja mis kinnitab, et Kristus võib päästa ka kõige halvemad, kes tulevad Jumala juurde Tema kaudu. Kui keegi usub, et Jeesus päästab küll teisi, kuid ei päästa teda, pole tegemist eheda usuga; kuid kui inimene haarab kinni Kristusest kui ainsast päästelootusest, ilmneb tõeline usk. Selline usk paneb selle omaniku kõigest hingest kiinduma Kristusesse. Sellise inimese mõistus on Püha Vaimu kontrolli all ning tema iseloom kujundatakse ümber jumaliku iseloomu sarnaseks. Tema usk pole surnud usk, vaid usk, mis tegutseb armastuse kaudu, juhib teda vaatlema Kristuse ilu ning muudab iseloomu jumaliku iseloomu sarnaseks.
Kogu see töö on algusest lõpuni Issandast. Hukkuv patune võib öelda: “Ma olen kadunud patune, kuid Kristus tuli otsima ja päästma, mis oli kadunud. Ta ütleb: “Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.” (Mk 2:17) Ma olen patune ja Tema suri Kolgata ristil, et päästa mind. Hetkekski enam ei pea ma olema päästmata. Ta suri ja tõusis jälle üles minu õigeksmõistmiseks ning Ta päästab mu nüüd. Ma võtan vastu andestuse, mille Ta on tõotanud.” EGW “Tõeline uussünd”
