Nälga ja janu tundes
Kui sa lähed tööle, mille Kristus on kavandanud oma järelkäijatele, ja võidad hingi, siis tunned, et vajad sügavamat kogemust, suuremaid teadmisi jumalikest asjadest ning tunned ka nälga ja janu õiguse järele. Siis palud sa tõsiselt Jumalat, su usk muutub tugevamaks ja su hing joob üha sügavamalt päästmise allikast.
Vastuseis ja kannatused juhivad sind Piibli ja palve juurde. Sa kasvad armus ja Kristuse tundmises ning saad rikkaliku kogemuse. EGW “Tee Kristuse juurde”
Evangeeliumi levik
Kristus teenis väsimatu armastusega kogu selle aja jooksul, mis Iisraelile armust anti. Ta palvetas ristil: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Lk 23:34) Pärast Tema taevasseminemist kuulutati evangeeliumi kõigepealt Jeruusalemmas. Seal valati välja Püha Vaim. Seal ilmutas esimene evangeelne kogudus ülestõusnud Päästja väge. Seal kannatas Stefanos, kelle pale paistis otsekui ingli pale, oma tunnistuse pärast ja jättis selle nimel elu. Kõik, mida taevas ise sai anda, oli välja jagatud. “Kas oleks olnud vaja teha mu viinamäega veel midagi”, küsis Kristus, “mida olin jätnud tegemata?” (Js 5:4) Samamoodi ei ole Tema hoolitsus ja töö sinu nimel vähenenud, vaid suurenenud. Ta ütleb ikka veel:
EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Ära pea vähetähtsaks väikeseid ülesandeid
Nii nagu Jumal kutsus Taanieli tunnistama Temast Babüloonias, nii kutsub Ta meid olema Tema tunnistajad tänapäeva maailmas. Ta soovib, et me väljendaksime inimestele Tema kuningriigi põhimõtteid nii elu väikseimais kui suurimais asjus. Paljud ootavad, et neile antaks teha mõni suur töö, kuid jätavad kasutamata igapäevased võimalused, mille kaudu näidata ustavust Jumalale. Nad ei soorita kogu südamega väikeseid igapäevakohustusi. Ja nii mööduvad nende päevad mingi sellise suure töö ootuses, mis täidaks nende auahned lootused ja võimaldaks kasutada endale ettekujutatud suuri võimeid.
Tõelise kristlase elus ei ole midagi mitteolulist. Kõikväelise meelest on iga kohustus tähtis. Issand peab täpset arvet igast teenimisvõimalusest. Kasutamata võimalusi märgatakse samamoodi kui neid, mida kasutatakse. Me peame aru andma sellest, mida oleksime pidanud tegema, aga jäi tegemata seetõttu, et ei kasutanud oma võimeid Jumala austamiseks.
Õilis iseloom ei ole juhuse tulemus ega jumaliku eelhoolitsuse eriline and. See on enesedistsipliini tulemus, mis saavutatakse madalama loomuse allutamisega kõrgemale, enese “mina” alistamisega Jumala ja inimeste teenistusse. EGW “Prohvetid ja kuningad”
Meie ainus Päästja
Kristus on sinu eest võitnud. Ta on ainus, kes saab olla pädev Päästja. Tal on taevane tarkus, suutlikkus ja vägi. Tema võib seista maailma ees imelise Nõuandja, vägeva Jumala, Igavese Isa ja Rahuvürstina. EGW “Pilk ülespoole”
Olenemata olukorrast
Inimene, kes südamest toetub Jumalale, jääb kõige suurema tuleproovi hetkel samasuguseks nagu ta on heaolu ajal, mil talle paistab Jumala ja inimeste soosingu valgus. Usk sirutub nähtamatu poole ja haarab kinni igavestest väärtustest.
Taevas on väga lähedal neile, kes kannatavad õiguse pärast. Kristus tunneb huvi samade asjade vastu kui tema ustav rahvaski. Ta osaleb pühade kannatustes. Kes iganes tõstab käe Tema äravalitute vastu, tõstab käe Tema vastu. Sama vägi, mis on lähedal vabastama kehalisest hädast või ahastusest, on lähedal, et päästa suuremast kurjast. See aitab Jumala sulasel säilitada meelepuhtus kõigis olukordades ning saavutada võit jumaliku armu läbi. EGW “Prohvetid ja kuningad”
Lunastaja eeskuju
Kui Jeesus oli maa peal, õpetas ta oma jüngreid palvetama. Ta suunas neid oma igapäevaseid vajadusi Jumalale esitama ja kõik mured tema hoolde jätma. Tema kinnitus, et nende palved kuulda võetakse, on kinnitus meilegi.
Jeesus ise, elades inimeste keskel, palvetas sageli. Meie Lunastaja samastas end inimestega nende vajadustes ja nõrkustes, sai anujaks, palujaks, kes otsis oma Isalt värskeid tugevusevarusid, et võiks minna uue jõuga vastu oma kohustustele ja katsumustele. Ta on meie eeskuju kõiges. Ta on vend meie nõrkustes, “kõiges kiusatud nagu meiegi”, kuid kuna ta oli patuta, siis tema loomus põrkus tagasi kurjast, ta talus patu maailmas hingevõitlust ja -piina. Tema inimlikkuse tõttu oli palve talle vältimatuks vajaduseks ja samas ka eesõiguseks. Ta leidis lohutust ja rõõmu ühendusest oma Isaga. Kui inimeste Päästja, Jumala Poeg, tundis vajadust palve järele, kui palju enam peaksid nõrgad patused surelikud tundma tulihingelise, püsiva palve paratamatust. EGW “Tee Kristuse juurde”
