Kõik kuulub Jumalale
Ka usk on Jumala and. Usk on inimese mõistuse nõusolek Jumala sõnadega, mis seob südame Jumala teenimisega. Ja kellele kuulub inimese mõistus kui mitte Jumalale? Kelle oma on süda, kui mitte Jumala? Usu omamine tähendab anda Jumalale mõistus ja energia, mille oleme Temalt saanud, seega need, kel on usk, ei ole ise mingit au väärt. Need, kes usuvad nii tugevasti taevasesse Isasse, et nad suudavad usaldada Teda piiritu usaldusega, need, kes suudavad usu kaudu vaadata hauast kaugemale igavest reaalsust, peavad tunnistama oma Looja ees:
Ühelgi inimesel ei ole õigust nimetada iseennast enda omaks. Ja kellelgi ei ole midagi head, mida ta saaks enda omaks nimetada. Kõik inimesed ja kõik asjad on Issanda omand. Kõik, mille inimene taeva küllusest vastu võtab, kuulub ikkagi Issandale. EGW “Te saate väe”
Ühenduses Jumala ja üksteisega
Osadus Jumalaga on hinge elu. See pole midagi sellist, mida me ei suuda tõlgendada, ega midagi sellist, mida võiksime ümbritseda kaunite sõnadega, kuid mis ei anna meile tõelist kogemust, et meie sõnadel oleks tõeline väärtus. Osadus Jumalaga annab igapäevase kogemuse, mis teeb tõepoolest meie rõõmu täielikuks.
Need, kel on Kristusega niisugune ühendus, kuulutavad seda vaimus, sõnas ja teos. Kuulutamine on tähtsuseta, kui sõnades ja tegudes ei ilmne hea vili. Üksmeel ja osadus üksteise ja Kristusega – see on vili, mida kannab elava viinapuu iga oks. Puhastatud, uuestisündinud hingel on selge ja arusaadav tunnistus.
Vaimulikus mõttes tähendab Jumala tundmine olla Temaga üks südames ja mõtteviisis, omada kogemuslikku teadmist, pidada aupaklikku osadust Tema kui Lunastajaga. See osadus saab püsida üksnes siira kuulekuse abil. EGW “Pilk ülespoole”
Eeskuju palvetamisel
Mitte kellegi elu ei olnud nii tegevusrohke ja vastutusrikas kui oli Jeesuse elu. Ometi võttis Ta sageli aega palveks! Tema lävimine Isaga oli pidev. Ikka ja jälle leiame Tema maise elu kirjeldusest sõnad: “Aga neil päevil sündis, et Jeesus läks mäele palvetama ja veetis kogu öö Jumalat paludes.” “Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.” (Lk 6:12; Mk 1:35)
Pühendanud kogu päeva teiste heaks, tundis Kristus vajadust eemalduda rahvasaginast. Ta tõmbus tagasi elu lakkamatust askeldusest ja tegelemisest abivajajatega ning otsis vaikust, et olla segamatus ühenduses Isaga. Olles inimene nagu meie, oli Ta täiesti sõltuv Jumalast. Varjatud palvepaigas ammutas Ta jumalikku jõudu, et kohata katsumusi ja kohustusi. Patuses maailmas talus Jeesus hingelisi heitlusi ja piinu. Ühendus Jumalaga vabastas Ta muredest, mis Teda rõhusid; siit leidis Ta lohutust ja rõõmu.
Kristuse kaudu jõudis inimkonna hädahüüd halastava Isani. Inimesena viibis Ta põlvedel Jumala trooni ees, kuni Tema inimlikkust kinnitas taevane jõud, mis ühendas inimlikkuse jumalikkusega. Jumalalt saadu andis Ta edasi maailmale. Tema kogemus peab korduma meie elus. EGW “Ajastute igatsus”
Täielik pühendumine
Jumal ei võta vastu midagi vähemat kui täielikku, tingimusteta pühendumist. Patused, kaht isandat teenivad kristlased ei saa iial taevasse. Nad ei oleks seal õnnelikud, kuna nad ei tea midagi kõrgetest, pühadest põhimõtetest, millest juhinduvad kuningliku perekonna liikmed.
Tõeline kristlane hoiab alati oma hingeukse taeva poole avatud. Ta elab osaduses Kristusega. Ta soovib, et tema tahe sulaks kokku Kristuse tahtega. Tema ülim igatsus on saada ikka enam ja enam Kristuse sarnaseks. EGW “Viimaste päevade sündmused”
Omakasupüüdmatu elu
Kasvame armus ainult siis, kui teeme omakasupüüdmatult seda tööd, mille Kristus on meile määranud – kui püüame oma võimete kohaselt olla abiks ja õnnistuseks neile, kes vajavad abi, mida meie saame neile anda. Jõud tuleb harjutamisest; tegutsemine on just samasugune elutingimus. Need, kes püüavad kristlikku elu säilitada vaid Jumala armust tulenevaid õnnistusi passiivselt vastu võttes, tegemata midagi Kristuse heaks, sarnanevad neile, kes ainult söövad ega tee tööd. Nagu füüsilises, nii ka vaimses maailmas johtub tegevusetusest mandumine ja laostumine. Inimene, kes keelduks kasutamast oma jäsemeid, kaotaks peagi jõu neid kasutada. Samuti kristlane, kes ei kasuta Jumalalt saadud võimeid, pole mitte ainult võimetu kasvama Kristuses, vaid ta kaotab ka selle jõu, mis tal enne oli. EGW “Tee Kristuse juurde”
Andestamisest
Kristus kannab meie patte ning annab pidevalt andeks ülekohtu ja patu.
Juudi eeskirjad panid inimestele kohustuse andestada viis süütegu ja Peetrus arvas, et seitset korda välja pakkudes on ta jõudnud inimliku kannatlikkuse piirini.
Jeesus tahtis, et Peetrus mõistaks, et need, kel on jumalik meelsus ja kes on täidetud Jumala Vaimuga, annavad andeks piiramatult. Lunastusplaani aluseks on armastus – põhimõte, mida peab inimkond läbi elama. Kui Kristus piiraks oma halastust, kaastunnet ja andestust teatud arvu pattudega, kui vähe inimesi saaks siis päästetud! Kuid Kristuse armulikkus inimeste ülekohtu andestamisel õpetab meile, et me peame oma kaasinimestele eksimusi ja patte vabalt andestama.
Inimene saab päästetud üksnes pattude ja üleastumiste andestamises ilmneva Jumala imelise kannatlikkuse kaudu. Kuid need, keda on õnnistatud Jumala armuga, peaksid ilmutama samasugust kannatlikkuse ja andestuse vaimu nende suhtes, kes kuuluvad Issanda perekonda. EGW “Pilk ülespoole”