Nelipühi
Kui jüngrid pärast Kristuse taevaminekut kogunesid, saatsid nad agaralt oma palveid Isa ette Jeesuse nimel. Pühalikus aukartuses kummardusid nad palvesse, korrates tõotust: “Mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel. Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!” (Jh 16:23, 24) Nad sirutasid oma usukäed ikka kõrgemale ja kõrgemale võimsa põhjendusega: “Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest.” (Rm 8:34) Nelipühi tõi nende juurde Lohutaja, kelle kohta Kristus oli öelnud, et ta “on teie sees”. (Jh 14:17)
Nüüdsest pidi Kristus Püha Vaimu läbi alaliselt oma laste südames elama. Nende ühendus temaga oli nüüd veel lähedasem kui siis, mil ta isiklikult nende keskel oli. Neis elava Kristuse valgus, armastus ja jõud kiirgas neist, nii et inimesed seda nähes “panid… seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased.” (Ap 4:13) EGW “Tee Kristuse juurde”
Loojale kuulub au
Paljudele meeldivad kaunid maalid ning nad on valmis kummardama talenti, mis suudab luua ilusa joonistuse, aga kust said need, kes pühendasid oma elu sellele tööle, oma kavandid? Kust saavad kunstnikud idee, mida lõuendile panna? Looduse kaunist vaatepildist, loodusest, üksnes loodusest. Inimesed pühendavad kogu oma olemuse jõu ja kiindumused eelistustele selles suunas. Paljud ei pööra enam tähelepanu sellele, kui kaunis ja suurepärane on loodus, mille Looja on nende rõõmuks loonud, ja pühendavad kõik oma olemuse võimed kunsti täiustamisele. Ometi on kõik need asjad ainult looduse ebatäiuslik koopia. Kunst ei suuda ealeski saavutada looduses nähtavat täiust.
Unustatakse kõigi looduse ilusate asjade Looja. Olen näinud paljusid, kes satuvad vaimustusse päikeseloojangu pildist, samas kui neil võiks olla eesõigus näha peaaegu aasta igal õhtul tegelikku ja suurepärast loojangut. Nad võivad näha kauneid värvitoone, mille looduse nähtamatu Meisterkunstnik on jumaliku osavusega maalinud võrratuteks vaatepiltideks taeva muutlikul lõuendil, ja ometi pöörduvad nad taevase päritoluga pildist hoolimatult ära maalikunsti poole, mida on teinud ebatäiuslikud sõrmed, ning peaaegu langevad maha ja kummardavad neid. Mis on selle põhjus? Vaenlane püüab peaaegu kogu aeg pöörata tähelepanu Jumalalt kõrvale. EGW “Tunnistused kogudusele” II
Armastuse suurus
Jeesus armastab meid; Isa on meid Talle kinkinud ja me oleme Tema töö palk. Ta armastab meid nagu oma lapsi. Lugeja, Ta armastab ka sind! Taevas ei saa anda midagi enamat, midagi paremat. Ole siis julge!
“Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta.” See tähendab, et Isa armastab inimlast nii, et Ta andis oma parima tema lunastamiseks. Saades inimese asemikuks ja käemeheks, surres inimese eest, võttes enda kanda inimese võlad ja üleastumised, on Poeg saanud Isale veel kallimaks. EGW “Ajastute igatsus”
Hinnaline and
Meile antud elu kaudu avaldub Jumala armastus. See on and, mille Jumal on meie hoolde usaldanud. Kui vaadata seda Jumala Poja pühas valguses, näeme, et see on väga hinnaline and.
See and väljendab meie kuuluvust Jumalale. Kuulume kahekordselt Talle – esimest korda saime Tema omaks loomisel, teist korda siis, kui Kristus meid ristil lunastas. Me ammutame oma elujõudu Jumalalt. Tema on Looja ja kõige elava Autor. Temalt saame ka igavese elu, mida Ta tahaks anda kõigile enda näo järgi loodud olevustele. EGW “Usk, millest ma elan”
Õige patukahetsus
Eneseõigustamise vaim on pärit valede isalt ja seda on ilmutanud kõik Aadama pojad ja tütred. Selliseid tunnistusi pole inspireerinud jumalik Vaim ja need pole Jumalale vastuvõetavad. Õige patukahetsus juhib inimest ise oma süüd kandma ja seda pettuse ning silmakirjalikkuseta tunnistama. Nagu vaene tölner, julgemata silmigi taeva poole tõsta, hüüab ta: “Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!”
Need, kes selliselt oma süüd tunnistavad, mõistetakse õigeks, Jeesus esitab oma vere, mille ta on valanud, kahetseva hinge kaitseks. Kõik Jumala Sõnas esinevad õige meeleparanduse ja alandumise näited ilmutavad sellist ülestunnistamise vaimu, milles pole patu vabandamist ega püüet ennast õigustada. EGW “Tee Kristuse juurde”
Usk, mis päästab
Usk, mis toob pääste, ei ole juhuslik usk. See pole ka ainult mõistuslik nõustumine. See on uskumine, mis on juurdunud südames; mis võtab Kristuse vastu oma isiklikuks Päästjaks ja mis kinnitab, et Kristus võib päästa ka kõige halvemad, kes tulevad Jumala juurde Tema kaudu. Kui keegi usub, et Jeesus päästab küll teisi, kuid ei päästa teda, pole tegemist eheda usuga; kuid kui inimene haarab kinni Kristusest kui ainsast päästelootusest, ilmneb tõeline usk. Selline usk paneb selle omaniku kõigest hingest kiinduma Kristusesse. Sellise inimese mõistus on Püha Vaimu kontrolli all ning tema iseloom kujundatakse ümber jumaliku iseloomu sarnaseks. Tema usk pole surnud usk, vaid usk, mis tegutseb armastuse kaudu, juhib teda vaatlema Kristuse ilu ning muudab iseloomu jumaliku iseloomu sarnaseks.
Kogu see töö on algusest lõpuni Issandast. Hukkuv patune võib öelda: “Ma olen kadunud patune, kuid Kristus tuli otsima ja päästma, mis oli kadunud. Ta ütleb: “Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.” (Mk 2:17) Ma olen patune ja Tema suri Kolgata ristil, et päästa mind. Hetkekski enam ei pea ma olema päästmata. Ta suri ja tõusis jälle üles minu õigeksmõistmiseks ning Ta päästab mu nüüd. Ma võtan vastu andestuse, mille Ta on tõotanud.” EGW “Tõeline uussünd”
