Rajal, mis viib Jumala riiki
Kristus vaatab maailma, mis on täis maise varanduse otsimist. Ta näeb paljusid innukalt taotlemas üht asja ja seejärel teist, kuid oma innukates püüdlustes sammuvad nad mööda ainsast teest, mis viib tõelise rikkuseni.
Kristus kui see, kellel on meelevald, kõnetab niisuguseid ja kutsub neid enda järel käima. Ta pakub, et juhib neid aarete juurde, mis kestavad sama kaua kui igavik. Ta näitab neile kitsast enesesalgamise ja eneseohverduse rada. Need, kes tungivad sel rajal edasi ja ületavad iga takistuse, jõuavad auriiki. Risti üles tõstes leiavad nad, et rist tõstab neid üles ja nad saavad viimaks kadumatu aarde. Kui väärtuslik on teadmine, et meil on ustav Sõber, kes annab meile suursuguse, õilsa iseloomu, mille abil sobime taevainglite seltskonda taevastes õuedes. EGW “Pilk ülespoole”
Varane ja hiline vihm
Hommikumaades langeb varane vihm külviajal. Varane vihm on vajalik seemne idanemiseks. Varase vihma viljastavate voogude toimel tärkavad õrnad idud. Hilisvihm, mis langeb enne lõikust, aitab kaasa vilja küpsemisele ja valmistab selle lõikuseks. Issand on kasutanud neid looduslikke protsesse, et kujutada Püha Vaimu tööd.
Nii nagu vihm ja kaste langevad esmalt, et vilja idanema panna, seejärel aga seda lõikuseks küpsetada, nii teostab ka Püha Vaim vaimulikku kasvuprotsessi selle eri staadiumides. Vilja küpsemine kujutab Jumala armutöö lõpuleviimist inimhinges. Püha Vaimu väe läbi viiakse Jumala kuju inimese iseloomus täiuseni. Püha Vaim peab meid täielikult ümber muutma Kristuse kuju sarnaseks.
Hiline vihm, mis küpsetab maailma lõikuse, kujutab vaimulikku tööd, mis valmistab koguduse ette Inimese Poja tulemiseks. Kui aga varane vihm ei ole langenud, ei saa olla mingit elu, roheline oras ei ole üldse tärganud. Kui varase vihma vood ei ole oma tööd teinud, ei ole hilisel vihmal seemet, mida täiuslikuks teha. EGW “Viimaste päevade sündmused”
Kõik kuulub Jumalale
Ka usk on Jumala and. Usk on inimese mõistuse nõusolek Jumala sõnadega, mis seob südame Jumala teenimisega. Ja kellele kuulub inimese mõistus kui mitte Jumalale? Kelle oma on süda, kui mitte Jumala? Usu omamine tähendab anda Jumalale mõistus ja energia, mille oleme Temalt saanud, seega need, kel on usk, ei ole ise mingit au väärt. Need, kes usuvad nii tugevasti taevasesse Isasse, et nad suudavad usaldada Teda piiritu usaldusega, need, kes suudavad usu kaudu vaadata hauast kaugemale igavest reaalsust, peavad tunnistama oma Looja ees:
Ühelgi inimesel ei ole õigust nimetada iseennast enda omaks. Ja kellelgi ei ole midagi head, mida ta saaks enda omaks nimetada. Kõik inimesed ja kõik asjad on Issanda omand. Kõik, mille inimene taeva küllusest vastu võtab, kuulub ikkagi Issandale. EGW “Te saate väe”
Luba Jumalal juhtida
Usk on Jumala usaldamine – uskumine, et Ta armastab meid ja teab kõige paremini, mis meile hea on. Niisiis juhib see meid enda tee asemel Tema teed valima.
Meie teadmatuse asemel võtab see vastu Tema tarkuse, meie nõrkuse asemel Tema jõu, meie patususe asemel Tema õiguse. Meie elu on juba Tema oma; usk tunnustab Tema omandiõigust ja võtab vastu selle õnnistuse. Elu edu saladustena on välja toodud tõde, ausameelsus ja puhtus. Usk on see, mis annab need põhimõtted meie käsutusse. EGW “Te saate väe”
Universumi Kuningas
Jumal on meie isa, kes armastab meid ja hoolitseb meie eest nagu oma laste eest. Lisaks sellele on Ta universumi suur Kuningas.
Jehoova on kõige tarkuse, tõe ja teadmiste alus. Inimmõistus võib jõuda vaid jumaliku tarkuse avaruste piirimaile ning sealt edasi saab ta kasutada ainult kujutlusvõimet. Meie piiratud teadmised ei küündi Jumala tarkuse sügavustesse.
Tõelise austuse Jumala vastu tekitab Tema mõõtmatu aulisuse tunnetamine ja Tema ligioleku tajumine. Iga südant mõjutab tugevalt nähtamatu Jumala kohalolu aimamine. EGW “Usk, millest ma elan”
Inglitest
Kogu universum osutab suurimat huvi meie planeedikübemekese vastu, sest Kristus maksis selle asukate hingede eest määratut hinda. Maailma Lunastaja ühendas maa taevaga tihedate sidemetega, sest siin on Issanda lunastatud. Taevased olevused külastavad ikka veel maad samamoodi, nagu nad kõndisid koos Aabrahami ja Moosesega ning vestlesid nendega. Meie suurte linnade toimeka sagina keskel, peatänavatel ja turuplatsidel, kus inimesed askeldavad hommikust õhtuni, nagu sport ja meelelahutus tähendaks nende jaoks kõike, ja kus nii vähesed mõtlevad nähtamatule reaalsusele – isegi siin on taeval oma vaatlejad ja pühad. Nähtamatud jõud jälgivad inimolevuste iga sõna ja tegu. Igal ärikoosolekul ja meelelahutusüritusel, igal jumalateenistusel on rohkem kuulajaid, kui on silmaga näha. Vahetevahel tõmbavad taevased jälgijad kõrvale kardina, mis eraldab meid nähtamatust maailmast, seda selleks, et meie mõtted võiksid pöörduda kiirustamiselt ja elu rutult asjaolule, et kõigel, mida me teeme või ütleme, on nähtamatud tunnistajad.
Meil on senisest paremini vaja mõista inglitest külaliste ülesannet. Oleks hea arvestada sellega, et meil on igas tegevuses taevaste olevuste koostöö ja hoolitsus. Nähtamatud valguse ja väe hulgad tulevad tagasihoidlike ja alandlike juurde, kes usuvad Jumala tõotusi ja toetuvad nendele. Keerubid, seeravid ja võimsad inglid – kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat – seisavad Jumala paremal käel ning nad on “teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes ükskord pärivad pääste”. (Hb 1:14) EGW “Kristuse tähendamissõnad”