Paasapüha
Iisraeli rahva kõik tulevased sugupõlved pidid kord aastas pidama suure vabastamise mälestuseks püha. Tulevastel aastatel seda püha pühitsedes pidid iisraellased jutustama oma lastele lugu päästmisest, nagu õhutas Mooses.
Paasapüha pidi olema nii mälestuslik kui ettetähenduslik. Mälestuspühana viitas see Egiptusest vabastamisele, ettetähenduslikuna suunas aga mõtted suurele päästmisele, mil Kristus vabastab oma rahva patuorjusest. Paasatall sümboliseeris Jumala Talle – meie ainsat pääsemislootust. Apostel ütleb: “Sest ka meie paasatall Kristus on tapetud.” (1Kr 5:7) Üksnes paasatalle tapmisest polnud küllalt, talle verd tuli võida uksepiitade külge. Sarnaselt sellele peavad Kristuse vere teened saama osaks inimesest. Ei piisa uskumisest, et Kristus suri maailma eest. Meil tuleb uskuda, et Ta suri isiklikult meie eest. Ja meil tuleb Tema lunastava ohvri teened enda jaoks vastu võtta. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Vili
Kui jagame Jumala ajalikke õnnistusi, äratab meie armastus ja osavõtlikkus saajas tänutunde Jumala suhtes. Südame pinnas on ette valmistatud vaimuliku tõe seemneks. Tema, kes annab külvajale seemne, paneb seemne idanema ja igaveseks eluks vilja kandma.
Vilja mulla sisse külvamisega kujutab Kristus ohvrit, mille Ta tõi meie lunastamiseks. “Kui nisuiva ei lange maasse ega sure,” ütleb Ta, “siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.” (Jh 12:24) Samamoodi kannab Kristuse surm vilja Jumala riigi heaks. Sarnaselt taimeriigi seadustega on Tema surma tulemuseks elu.
Kõik, kes kannavad vilja Kristuse kaastöölistena, peavad kõigepealt langema maha ja surema. Elu peab heidetama maailma vajaduse vagudesse. Enesearmastus ja omakasupüüdlikkus peavad kaduma. Kuid eneseohverduse seadus on samas enese alalhoiu seadus. Maa sisse maetud seeme kannab vilja ning see külvatakse omakorda maha. Niimoodi mitmekordistub saak. Põllumees säilitab vilja nii, et viskab selle ära. Ka inimese elus tähendab andmine elamist. Elu, mida säilitatakse, on see elu, mis on tasu ootamata antud Jumala ja inimeste teenimiseks. Need, kes oma elu selles maailmas Kristuse pärast ohverdavad, hoiavad seda igavese elu jaoks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Minu juht ja abimees
Igale laevale, mis merel seilab, on vaja ühte jumalikku tüürimeest. Aga kui algab torm, lükkavad mõned tüürimehe üle parda, usaldades oma laevukese teiste inimeste kätesse või püüdes seda ise juhtida. Tavaliselt järgneb sellele õnnetu laevahukk ning inimesed süüdistavad tüürimeest, et see laeva niivõrd ohtlikes vetes laseb seilata. Ärge siduge end inimlike asjadega, vaid öelge: “Issand on mu abimees – ma ootan Tema nõuandeid ja täidan Tema tahet.” Võimatu on täiustuda inimlikke vahendeid kasutades, ilma jumaliku valguseta. Ka Egiptuse jumalad ei suutnud päästa inimesi, kes neid usaldasid. … Tegutsegem jumaliku juhtimise järgi.
Kristus on sind välja valinud. Sa oled lunastatud Talle kalli verega. Palveta, et see veri ka sinu puhul tõhus oleks. Ütle Talle: “Ma kuulun Sulle, kuna Sa lõid mu. Ma kuulun Sulle, kuna Sa lunastasid mu. Ma palun Sind, oo Jumal, et Sina õpetaksid mind. Olen teinud lepingu, et püüdlen jumaliku iseloomu poole ja teen Sinust oma juhataja ja nõuandja – oled osa igast plaanist minu elus. Seepärast – õpeta mind!” Olgu Jumala au see, millele sa kõigepealt mõtled. … Saagu iga su tegu pühitsetud läbi püüdluste teha Jumala tahet, et sinu mõju ei juhataks kedagi keelatud teedele. EGW “Usk, millest ma elan”
Hea on tuua tänu
Kõige ilu autor, ilu armastaja – Jumal – on rahuldanud oma laste vajaduse ilu järele. “Sina, Issand, oled mind rõõmsaks teinud oma tegudega, ma hõiskan sinu kätetööde pärast. Kui suured on sinu teod, Issand! Väga sügavad on su mõtted! (Ps 92:5.6)

Jumal on hoolitsenud ka sotsiaalsete vajaduste eest, heatahtlike ja toetavate sidemete eest, mis teevad sedavõrd palju, arendamaks osavõtlikkust ning säravdamaks ja mahendamaks elu. EGW “Elu tänasel päeval”







