Kristuse õpetus
Kristus rõhutas oma maapealse teenistuse ajal hingamispäeva pühitsemise kohustust. Kogu oma õpetuses suhtus Ta lugupidavalt seadusse, mille Ta ise oli andnud. Tema ajal oli hingamispäeva pidamine juba nii alla käinud, et see peegeldas pigem isekate ja meelevaldsete inimeste iseloomu, kui et Jumala oma. Kristus hülgas selle väära õpetuse, millega need, kes väitsid end tundvat Jumalat, andsid Jumalast vale pildi. Kuigi variserid Jeesust selle pärast halastamatult vaenasid, ei kohandunud Jeesus isegi väliselt nende nõuetega, vaid jätkas julgelt hingamispäeva pidamist Jumala käsu kohaselt.
Keeles, mida pole võimalik valesti mõista, tunnistas Jeesus oma suhtumist Jumala käsuõpetusse: “Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama,” ütles Ta. “Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Tõesti, ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud. Seda, kes iganes nendest käskudest ka kõige pisema tühistab ja teisi sedasama tegema õpetab, hüütakse kõige pisemaks taevariigis. Kes aga selle järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis. (Mt 5: 17-19) EGW “Prohvetid ja kuningad”
Sõltudes Jumalast
Millal iganes inimene midagi saavutab, olgu kas vaimulikes või ajalikes asjades, peab ta meeles pidama, et ta suudab seda koostöös oma Loojaga. Hädavajalik on mõista meie sõltuvust Jumalast. Liiga palju usutakse inimesse, liiga palju loodetakse inimeste leiutistele. Liiga vähe usaldatakse väge, mida Jumal on valmis jagama. “Me oleme Jumala kaastöölised.” (1Kr 3:9)
Mõõtmatult tühine on see osa, mida inimlik jõud saavutab, aga kui see on ühendatud Kristuse jumalikkusega, suudab inimene kõik selle jõuga, mida Kristus jagab. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Tundes tõde
Tõde tuleb südamega vastu võtta; see nõuab tahte alistamist. Kui tõde oleks võimalik tunnustada ainult mõistusega, ei takistaks uhkus seda tegemast. Kuid tõde saab vastu võtta ainult annina ning selle tingimuseks on loobumine igast patust, milles Jumala Vaim märku annab. Ükskõik kui suured võiksid olla inimese eelised tõde tunda, pole neist kasu, kui süda ei ole avatud ning ei loobuta kõigist harjumustest ja kommetest, mis käivad vastu tõe põhimõtetele. Neile, kes anduvad Jumalale siira sooviga tunda ja täita Tema tahet, avaneb tõde Jumala väena õnnistuseks. Nad oskavad teha vahet inimeste vahel, kes kõnelevad Jumala nimel ja kes vaid enda nimel. Variserid ei allutanud oma tahet Jumala tahtele. Nad ei tahtnud tunda tõde, vaid tahtsid leida vabandusi, kuidas tõest mööda hiilida. Kristus näitas, et sellepärast ei mõistnud nad Tema õpetusi. Seejärel nimetas Ta tunnuse, mille abil eristada õiget õpetajat petisest:
Isekas meelsus rõhutab ennast. Kristus taotles Jumala au. Ta rääkis Jumala sõnu. See tunnistas Temast kui tõeõpetajast. EGW “Ajastute igatsus”
Võidukas palve
Võiduka palve tingimuseks on usk. “Kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.” (Hb 11:6)
Kas me usaldame tema sõna?
See tõotus on avar ja piiramatu ning tõotuse andja on ustav. Isegi kui me palumise hetkel ei saa täpselt neid asju, mida küsisime, peame siiski uskuma, et Issand kuuleb ja vastab meie palvetele. Me oleme nii ekslikud ja lühinägelikud, et küsime vahel asju, mis ei tuleks meile õnnistuseks. Taevane Isa oma armastuses vastab meie palvetele, andes meile seda, mis on meile parim – seda, mida me isegi sooviksime, kui näeksime Jumala valgustatud pilgu läbi kõike sellisena, nagu see tegelikult on. Kui tundub, et meie palved jäävad vastuseta, siis klammerdugem tõotuste külge. Vastamise aeg tuleb kindlasti ja me saame õnnistuse, mida kõige enam vajame. Aga nõuda, et palvetele vastataks just sel teel ja niimoodi, nagu meie soovime, on jultumus. Jumal on liiga tark, et eksida, ja liiga hea, et keelata midagi head neile, kes on siirad. Seepärast ära karda teda usaldada isegi siis, kui sa ei näe oma palvetele kohest vastust. Usalda tema kindlat tõotust: “Paluge, ja teile antakse.” (Mt 7:7) EGW “Tee Kristuse juurde”
Palvenädal 5.-12. november 2022
Umbes 2000 aastat tagasi kutsus Jeesus end järgima: „Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad.“ (Mt 4:19) Ta rääkis nii väikese kalameeste grupiga Galilea kaldal. Nad „jätsid kohe paadi … sinnapaika ning järgnesid talle“ (s 22). Kui need mehed Jeesusega aega veetsid, muutus nende elu jäädavalt.
Jeesus kutsub tänagi inimesi end järgima. Jüngriks olemine saab alguse Jeesuse järgimisest – veeta Temaga koos aega piibliuurimises ja palves, minna sinna, kuhu Tema juhib. Me saame Pühakirja lugude kaudu istuda Jeesuse jalge ees ning kuulata Tema õpetusi. Me vaatame, kuidas Ta tervendab pimedaid ja jalutuid. Me näeme Tema kirglikkust templi puhastamisel ja õrnust laste õnnistamisel. Me vaatleme, kuidas Ta ilmutab armastust oma vaenlaste suhtes ja kuidas Ta juhib oma sõpru. Nii nagu vana aja jüngrid, oleme ka meie täna Tema juhiste osalised. Me vaatame ja imestame, kui lähenevad Tema elu lõpuajad. Me rõõmustame Tema ülestõusmisest ja saame kõndida koos jüngritega Emmause teel, kui Jeesus, „hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas … neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib.“ (Lk 24:27)
Kui me oleme „olnud Jeesuse kaaslased“ (vt Ap 4:13), oleme valmis võtma vastu Tema kutse minna ja teha „jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni. “ (Mt 28:19, 20)
Ma kutsun sind üles veetma sel palvenädalal eriliselt aega Jeesusega, kui me uurime koos, mida tähendab olla Tema järgija.
Ted N. C. Wilson
Seitsmenda päeva adventistide koguduse peakonverentsi president
