Märgitud peopesadesse
Kristus hoiab alles kõigi nende nimed, kes ei pea ühtki ohvrit liiga väärtuslikuks, et tuua see Tema usu ja armastuse altarile. Tema ohverdas langenud inimkonna eest kõik. Kuulekate, ennastohverdavate ustavate nimed on Tema peopesadesse märgitud.
Ta võtab nad oma huultele ja palub nende pärast eriliselt Isa ees. Kui isekad ja uhked unustatakse, peetakse neid meeles; nende nimed muudetakse surematuks. Et ise õnnelik olla, peame elama selleks, et teisi õnnelikuks teha. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Vaata Jeesusele
Kui kahetsev patune hoiab pilgu Jumala Tallel, “kes võtab ära maailma patu” (Jh 1:29), ta muutub. Hirmu asemele tuleb rõõm, kahtluse asemele lootus. Ärkab tänumeel. Kivine süda mureneb. Hinge voolab armastus. Kristus saab temas eluvee allikaks, mis voolab igavesse ellu.
Kui vaatleme Jeesust, Valudemeest rändamas kadunute, põlatute ja pilgatute päästmiseks linnast linna, kui näeme Teda Ketsemanis higistamas suuri verepisaraid või ristil surmaagoonias, siis ei taha me enam ennast austada. Kui vaatame Jeesusele, häbeneme oma külmust ja isekust. Me soovime olla ükskõik kes või mitte keegi, et vaid südamest teenida Meistrit. Tunneme rõõmu võimalusest kanda risti Jeesuse jälgedes. EGW “Ajastute igatsus”
Ohver, Eestkostja, Vend
Mitte keegi peale Jumala Poja ei saanud teostada meie lunastamist. Ainult tema, kes oli Isa rinna najal, võis teda ilmutada. Ainult tema, kes tundis Jumala armastuse kõrgust ja sügavust, võis seda avaldada. Isa armastust kaotatud inimkonna suhtes ei saanud väljendada miski vähesem kui lõpmatu ohver, mille Kristus tõi langenud inimese eest.
“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud.” Isa ei andnud teda mitte ainult selleks, et ta elaks inimeste hulgas, vaid selleks, et ta kannaks nende patud ja sureks nende eest. Jumal kinkis oma Poja langenud inimkonnale.
Kristus pidi ennast samastama inimesega, arvestama tema huvide ja vajadustega. Tema, kes oli üks Jumalaga, ühendas end inimlastega sidemetega, mis ei katke iialgi. “Jeesus ei häbenegi neid hüüda vendadeks.” (Hb 2:11) Ta on meie Ohver, Eestkostja, Vend, kes kannab inimkuju Isa trooni ees ja on lunastatud inimsooga üks läbi igaviku – Inimese Poeg. Ja seda selleks, et inimene saaks patu laostavast mõjust ja hävingust kõrgemale tõstetud, et ta võiks peegeldada Jumala armastust ja osa saada pühaduse rõõmust. EGW Tee Kristuse juurde”
Igatsedes Jumala järele
Tõuse ja mine oma Isa juurde. Ta tervitab sind juba kaugelt. Kui sa astud Tema poole kahetsuses kas või ühe sammu, kiirustab Ta sind oma piiritu armastuse käsivartega embama. Tema kõrv on avatud kahetseva hinge appihüüule. Tema teab südame kõige esimest sirutust Jumala poole.
Ühtki palvet, ükskõik kui kõhklevat, pole tehtud, ühtki pisarat, ükskõik kui salajas, pole valatud, ühtki siirast igatsust Jumala järele, ükskõik kui nõrka, pole hellitatud, nii et Jumala Vaim sellele vastu ei tuleks. Juba enne, kui palve on kuuldavale toodud või südame igatsus teatavaks saanud, tuleb Kristuse halastus vastu armule, mis tegutseb inimhinges. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Kõndides Jumalaga
Kui inimesed kõnnivad Jumalaga, siis varjab Ta neid otsekui kaljupraos. Nii varjatuna võivad nad näha Jumalat, nagu nägi Teda Mooses. Valguse ja väe läbi, mida Tema neile jagab, võivad nad rohkem mõista ja rohkem korda saata kui neil oma sureliku mõistuse abil varem võimalik näis olevat. EGW “Apostlite teod”
Elustav vägi
Vaimuliku külviga on nagu loodusegagi – tõe õpetaja peab valmistama südame pinnase ette ja külvama seemne, kuid elu andev vägi tuleb üksnes Jumalalt. Siin on piir, millest edasi on inimese pingutused asjatud. Kuigi me peame Sõna kuulutama, ei saa me anda väge, mis elustaks hinge ja laseks “võrsuda õigust ja kiitust.”
Sõna kuulutamisel peab toimima mõju, mis on väljaspool inimese võimu. Ainult Jumala Vaimu kaudu muutub Sõna elavaks ja võimsaks ning elustab hinge igavese elu jaoks. Seda tõde püüdis Kristus oma jüngrite meeltesse vajutada. Ta õpetas, et miski, mis neil on, ei suuda nende tööd edukaks muuta, vaid et Jumala imet tegev vägi annab Tema Sõnale mõju. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Õndsakskiitmised
Õndsakskiitmised olid Kristuse tervitus kogu inimperekonnale. Vaadates tohutule rahvamassile, kes oli kogunenud mäejutlust kuulama, näis Kristus hetkeks unustavat, et Ta pole taevas, ning kasutas valgusemaailmale tuttavat tervitust. Tema huulilt voolasid õnnistused nagu purskab vesi kaua suletud olnud allikast. Pöördudes kõrvale selle maailma auahnetest, enesega rahul olevatest soosikutest, kuulutas Kristus, et õnnistatud on need, kes võtavad vastu Tema valguse ja armastuse, ükskõik kui suur poleks nende vajadus.
Kristus sirutas oma käed vaimus vaeste, kurbade ja tagakiusatute poole ning ütles: “Tulge minu juurde … ja mina annan teile hingamise!” (Mt 11:28)
Kristus märkas igas inimeses lõputuid võimalusi. Ta nägi inimesi sellisena, nagu nad võiksid olla – Tema armu läbi muudetud, Issanda, meie Jumala ilus. Neid lootusega vaadates sisendas Ta lootust. Neid usaldusega koheldes sisendas Ta usaldust. Paljude südames, kes nägid olevat kõigele pühale surnud, tärkasid uued ajed. Paljudele, kes olid meeleheitel, avanes uue elu võimalus. EGW “Jeesuse sarnaseks”
