Vana ja Uus Testament
Langenud inimesele on Jumala tarkused kõige selgemini ilmutatud kirjutatud Sõna kaudu. See on Kristuse lõppematute rikkuste varaait. Jumala Sõna sisaldab nii Vana kui ka Uue Testamendi kirjutisi. Üks ei ole täielik ilma teiseta. Kristus kuulutas, et Vana Testamendi tõed on sama väärtuslikud kui Uue omad. Kristus oli inimese Lunastaja maailma alguses sama palju kui tänapäevalgi. Enne kui Ta rüütas oma jumalikkuse inimlikkusega ja tuli meie maailma, anti evangeeliumikuulutus Aadamale, Setile, Eenokile, Metuusalale ja Noale. Aabraham Kaananimaal ja Lott Soodomas kandsid sõnumit ning ustavad käskjalad kuulutasid põlvkond põlvkonna järel Sellest, kes tuleb.
Juudi riigi kombetalitused oli sisse seadnud Kristus ise. Tema rajas nende ohvriteenistuse süsteemi, kõigi nende religioossete toimingute sümboolika. Verevalamine ohvri toomisel osutas Jumala Talle ohvrile. Kõik tüüpilised ohvriannid täitusid Temas. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Risti varjust päästvasse valgusesse
Enam ei tule seista risti varjus, vaid selle päästvas valguses. Nüüd tuleb süda avada Õiguse Päikese säravatele kiirtele. Siis, kui Kristuse kallis veri saab puhastada inimlast, kes on täielikult teadlik Tema nähtamatust ligiolekust, kõlavad Talle sõnad:
Meie Issand ütleb: “Siis, kui sa tunned oma patusust, mõtle sellele, et mina surin sinu eest. Siis, kui sind minu ja evangeeliumi pärast vaenatakse ja tagakiusatakse, mõtle minu armastusele, mis on nii suur, et surin selle nimel. Siis, kui su kohustused tunduvad rängad ja elukoorem liiga raske, mõtle sellele, et ma kandsin sinu pärast risti, häbist hoolimata. Siis, kui su süda väriseb su elu tuletunni ees, mõtle sellele, et su Lunastaja elab, kes sinu eest palub.” EGW “Ajastute igatsus”
Kristuse meelsus
Kooskõla ja üksmeel erineva meelelaadiga inimeste vahel on kindlaim tunnistus, mis võib olla selle kohta, et Jumal saatis oma Poja maailma patuseid päästma. Meie eesõigus on seda tunnistust kanda. Kuid selle jaoks peame end Kristusele allutama. Meie iseloom peab saama vormitud kooskõlas Kristuse iseloomuga, meie tahe tuleb alistada Tema tahtele. EGW “Pilk ülespoole”
Issandalt saadud talendid
Jumal on andnud inimestele laenuks talendid – mõtlemisvõime kasutamiseks, südame oma trooni asupaigaks, kiindumuse teistele õnnistuste jagamiseks ja südametunnistuse patus veenmiseks. Igaüks on Issandalt midagi saanud ja igaüks peab tegema oma osa Jumala töö vajaduste täitmisel. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Kõik kuulub Jumalale
Ka usk on Jumala and. Usk on inimese mõistuse nõusolek Jumala sõnadega, mis seob südame Jumala teenimisega. Ja kellele kuulub inimese mõistus kui mitte Jumalale? Kelle oma on süda, kui mitte Jumala? Usu omamine tähendab anda Jumalale mõistus ja energia, mille oleme Temalt saanud, seega need, kel on usk, ei ole ise mingit au väärt. Need, kes usuvad nii tugevasti taevasesse Isasse, et nad suudavad usaldada Teda piiritu usaldusega, need, kes suudavad usu kaudu vaadata hauast kaugemale igavest reaalsust, peavad tunnistama oma Looja ees:
Ühelgi inimesel ei ole õigust nimetada iseennast enda omaks. Ja kellelgi ei ole midagi head, mida ta saaks enda omaks nimetada. Kõik inimesed ja kõik asjad on Issanda omand. Kõik, mille inimene taeva küllusest vastu võtab, kuulub ikkagi Issandale. EGW “Te saate väe”
Ühenduses Jumala ja üksteisega
Osadus Jumalaga on hinge elu. See pole midagi sellist, mida me ei suuda tõlgendada, ega midagi sellist, mida võiksime ümbritseda kaunite sõnadega, kuid mis ei anna meile tõelist kogemust, et meie sõnadel oleks tõeline väärtus. Osadus Jumalaga annab igapäevase kogemuse, mis teeb tõepoolest meie rõõmu täielikuks.
Need, kel on Kristusega niisugune ühendus, kuulutavad seda vaimus, sõnas ja teos. Kuulutamine on tähtsuseta, kui sõnades ja tegudes ei ilmne hea vili. Üksmeel ja osadus üksteise ja Kristusega – see on vili, mida kannab elava viinapuu iga oks. Puhastatud, uuestisündinud hingel on selge ja arusaadav tunnistus.
Vaimulikus mõttes tähendab Jumala tundmine olla Temaga üks südames ja mõtteviisis, omada kogemuslikku teadmist, pidada aupaklikku osadust Tema kui Lunastajaga. See osadus saab püsida üksnes siira kuulekuse abil. EGW “Pilk ülespoole”
Eeskuju palvetamisel
Mitte kellegi elu ei olnud nii tegevusrohke ja vastutusrikas kui oli Jeesuse elu. Ometi võttis Ta sageli aega palveks! Tema lävimine Isaga oli pidev. Ikka ja jälle leiame Tema maise elu kirjeldusest sõnad: “Aga neil päevil sündis, et Jeesus läks mäele palvetama ja veetis kogu öö Jumalat paludes.” “Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.” (Lk 6:12; Mk 1:35)
Pühendanud kogu päeva teiste heaks, tundis Kristus vajadust eemalduda rahvasaginast. Ta tõmbus tagasi elu lakkamatust askeldusest ja tegelemisest abivajajatega ning otsis vaikust, et olla segamatus ühenduses Isaga. Olles inimene nagu meie, oli Ta täiesti sõltuv Jumalast. Varjatud palvepaigas ammutas Ta jumalikku jõudu, et kohata katsumusi ja kohustusi. Patuses maailmas talus Jeesus hingelisi heitlusi ja piinu. Ühendus Jumalaga vabastas Ta muredest, mis Teda rõhusid; siit leidis Ta lohutust ja rõõmu.
Kristuse kaudu jõudis inimkonna hädahüüd halastava Isani. Inimesena viibis Ta põlvedel Jumala trooni ees, kuni Tema inimlikkust kinnitas taevane jõud, mis ühendas inimlikkuse jumalikkusega. Jumalalt saadu andis Ta edasi maailmale. Tema kogemus peab korduma meie elus. EGW “Ajastute igatsus”