Olgem tänulikud
Me peame kogunema risti ümber. Ristilöödud Kristus peaks olema meie mõtiskluste ja vestluste teemaks, meie rõõmsaimate tunnete allikaks. Me peaksime meeles pidama iga Jumalalt saadud õnnistust. Kui tajume tema suurt armastust, peaksime olema tahtlikud usaldama kõik nendesse kätesse, mis olid meie eest risti külge naelutatud.
Hing võib kiituse tiivul tõusta taevale lähemale. Jumalat teenitakse taevases õukonnas laulu ja muusikaga ning kui me väljendame oma tänulikkust, sarnaneb meie teenistus enam taevaste hulkade teenistusele. “Kes toob ohvriks tänu, see annab mulle au.” Mingem oma Looja ette aukartliku rõõmuga, milles on “tänulaulu ja pillihäält”. (Ps 50:32, Js 51:3) EGW “Tee Kristuse juurde”
Uuendus
Ükski patukahetsus ei ole ehtne, kui see ei too kaasa uuendust. Kristuse õigus pole kate, mille alla peita ülestunnistamata ja mahajätmata patte; Kristuse õigus on elu põhimõte, mis muudab iseloomu ja kontrollib käitumist. Pühadus tähendab Jumalale tingimusteta allumist – täielikku südame ja elu alistamist taevastele põhimõtetele. EGW “Ajastute igatsus”
Tõelist armastust ei saa varjata
Jumala seadus on Tema iseloomu koopia. Kes väidavad, et järgivad seda seadust, kuid ei näita, et armastavad Jumalat südame, mõistuse ja jõuga, kes ei pühenda end täielikult Tema teenistusse, kes ei pea ei esimest nelja käsku, mis rõhutavad ülimat armastust Jumala vastu, ega ka viimast kuut käsku, mis käsivad omakasupüüdmatult armastada üksteist – need ei ole sõnakuulelikud lapsed.
Tõeline armastus Jumala vastu avaldab end alati. Seda ei saa varjata. Need, kes peavad Jumala käske tões, ilmutavad samasugust armastust nagu ilmutas Kristus oma Isa ja kaasinimeste vastu. See, kelle südames elab Kristus, näitab Kristust oma iseloomu ja tegudega usukaaslaste suhtes ja nende suhtes, keda on vaja tõetundmisele tuua. Ta näitab alati heade tegudega oma usu vilja, ilmutades Kristust armastavate sõnade ja halastustegudega. EGW “Pilk ülespoole”
Loomise imed
Looja kätest tulnud Maa oli imekaunis. Selle pinda liigestasid mäed, kingud ja tasandikud ning kristalsed jõed ja järved. Kõikjal õilmitsesid ilupõõsad ja kirendasid lilleaasad. Meie metsapuudest palju majesteetlikumad puud sirutasid oma kroone kõrgustesse. Õhk oli puhas ja kosutav. Kogu loodus oli kaunim kui kõige uhkema palee iluaed.
Pärast seda, kui oli loodud maa seda asustava rikkaliku looma- ja taimeriigiga, valmistas Looja oma loomistöö krooni – inimese – kelle jaoks Ta kauni maa oli teinud. Inimene sai kõige selle valitsejaks, mida ta silm nägi, sest Jumal ütles: “Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid … kogu maa üle… Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi.” (1Ms 1:26.27) Siin on selgesti esitatud inimkonna päritolu. Jumala poolt öeldu on nii selgesõnaline, et see ei anna alust ekslikeks järeldusteks. Jumal lõi inimese enda sarnaseks. Siin pole midagi müstilist ja öeldu ei jäta põhjust oletada, et inimene on arenenud järk-järgult taime- ja loomariigi madalamatest vormidest kõrgemale. Niisugune õpetus madaldab Looja töö inimese piiratud ettekujutuseni. Inimesed ihaldavad nii kirglikult Jumalat universumi valitseja kohalt kõrvaldada, et nad on valmis madaldama inimest ja röövima talt väärika päritolu. Jumal pani liikuma taevakehad maailmaruumis ja andis põllulilledele kaunid värvitoonid. Tema täitis taevad ja maa oma võimsa väe imedega. Ta soovis oma aulise loomistöö kroonida ning anda kaunile maale valitseja; Ta lõi olevuse, kes Looja kätetöö vääriline. Inimkonna sugupuu viib tagasi suure Loojani, mitte bakterite, molluskite ja neljajalgsete arenemisahelani. Ehkki mullast valmistatuna, oli Aadam siiski “Jumala poeg”. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Jumala käsu muutumatus
Kristus tuli maa peale kannatama ja surema mitte ainult selleks, et lunastada inimene. Ta tuli, et “teha õpetus suureks ja võimsaks” ja seda mitte ainult selleks, et selle maailma elanikud suhtuksid käsuõpetusse nii nagu nad sellesse peaksid suhtuma, vaid ka selleks, et näidata universumi kõigile maailmadele Jumala käsu muutumatust. Kui käsu nõudeid oleks saanud eirata, poleks Jumala Pojal olnud vaja anda oma elu käsust üleastumise lepitamiseks. Kristuse surm tõestab käsu muutumatust. Ohver, milleks lõpmatu armastus Isa ja Poega sundis, näitab kogu universumile nii nagu ainult lunastusplaan näidata saab, et õiglus ja halastus on Jumala käsu ja valitsuse aluseks. EGW “Suur võitlus”
Aluskiviks Kristus
Jesaja prohvetikuulutuses on öeldud, et Kristus on kindel alus, kuid ka komistuskivi. Apostel Peetrus kirjeldab Pühast Vaimust inspireerituna neid, kellele Kristus on aluskiviks, ja neid, kellele Ta on pahandusekaljuks.
“Kui te olete tunda saanud, et Issand on helde. Tulles tema, elava kivi juurde, kes küll inimeste poolt on tunnistatud kõlbmatuks, ent Jumala silmis on valitud ja hinnaline, laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu. Seepärast seisabki Pühakirjas: “Ennäe, ma panen Siionisse kivi, valitud, hinnalise nurgakivi, ja see, kes usub temasse, ei jää iial häbisse.” Teile siis, kes te usute, on see au, uskmatuile aga “kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks, ning just see on saanud nurgakiviks”, ning “komistuskiviks” ja “pahanduskaljuks””. (1Pt 2:3-8)
Ühenduses Kristusega, elava kiviga, saavad kõik, kes sellele alusele ehitavad, elavateks kivideks. Paljud inimesed võivad oma jõupingutustega end tahuda, poleerida ja kaunistada; kuid nad ei saa muutuda “elavateks kivideks” siis, kui nad pole ühenduses Kristusega. Ilma selle ühenduseta ei saa ükski inimene päästetud. Kui meis puudub Kristuse elu, ei suuda me vastu panna kiusatustele ja tormipäevadele. Meie igavene saatus sõltub sellest, kas me toetume kindlale alusele. Paljud ehitavad alusele, mis ei ole läbi proovitud. Kui tuleb paduvihm, raevutseb torm või mühisevad tulvaveed, siis sellised kojad langevad. Need pole rajatud igavesele Kaljule, tõelisele nurgakivile Jeesusele Kristusele. EGW “Ajastute igatsus”