Saagikoristus
Jumala loodusseadustes järgneb põhjusele alati tagajärg. Saagikoristus näitab, missugune oli külv. Laisa töölise mõistab hukka tema oma töö. Saak tunnistab tema vastu. Nii on ka vaimulike asjadega: iga töölise ustavust mõõdetakse tema töö tulemustega. Tema töö iseloom, kas hoolas või laisk, ilmneb saagikoristusel. Niimoodi otsustatakse tema igavene saatus.
Iga külvatud seeme annab oma saagi. Samamoodi on ka inimese elus. Meil kõigil tuleb külvata kaastunde, osavõtlikkuse ja armastuse seemneid, sest me lõikame seda, mida külvame. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Märgitud peopesadesse
Kristus hoiab alles kõigi nende nimed, kes ei pea ühtki ohvrit liiga väärtuslikuks, et tuua see Tema usu ja armastuse altarile. Tema ohverdas langenud inimkonna eest kõik. Kuulekate, ennastohverdavate ustavate nimed on Tema peopesadesse märgitud.
Ta võtab nad oma huultele ja palub nende pärast eriliselt Isa ees. Kui isekad ja uhked unustatakse, peetakse neid meeles; nende nimed muudetakse surematuks. Et ise õnnelik olla, peame elama selleks, et teisi õnnelikuks teha. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Vaata Jeesusele
Kui kahetsev patune hoiab pilgu Jumala Tallel, “kes võtab ära maailma patu” (Jh 1:29), ta muutub. Hirmu asemele tuleb rõõm, kahtluse asemele lootus. Ärkab tänumeel. Kivine süda mureneb. Hinge voolab armastus. Kristus saab temas eluvee allikaks, mis voolab igavesse ellu.
Kui vaatleme Jeesust, Valudemeest rändamas kadunute, põlatute ja pilgatute päästmiseks linnast linna, kui näeme Teda Ketsemanis higistamas suuri verepisaraid või ristil surmaagoonias, siis ei taha me enam ennast austada. Kui vaatame Jeesusele, häbeneme oma külmust ja isekust. Me soovime olla ükskõik kes või mitte keegi, et vaid südamest teenida Meistrit. Tunneme rõõmu võimalusest kanda risti Jeesuse jälgedes. EGW “Ajastute igatsus”
Ohver, Eestkostja, Vend
Mitte keegi peale Jumala Poja ei saanud teostada meie lunastamist. Ainult tema, kes oli Isa rinna najal, võis teda ilmutada. Ainult tema, kes tundis Jumala armastuse kõrgust ja sügavust, võis seda avaldada. Isa armastust kaotatud inimkonna suhtes ei saanud väljendada miski vähesem kui lõpmatu ohver, mille Kristus tõi langenud inimese eest.
“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud.” Isa ei andnud teda mitte ainult selleks, et ta elaks inimeste hulgas, vaid selleks, et ta kannaks nende patud ja sureks nende eest. Jumal kinkis oma Poja langenud inimkonnale.
Kristus pidi ennast samastama inimesega, arvestama tema huvide ja vajadustega. Tema, kes oli üks Jumalaga, ühendas end inimlastega sidemetega, mis ei katke iialgi. “Jeesus ei häbenegi neid hüüda vendadeks.” (Hb 2:11) Ta on meie Ohver, Eestkostja, Vend, kes kannab inimkuju Isa trooni ees ja on lunastatud inimsooga üks läbi igaviku – Inimese Poeg. Ja seda selleks, et inimene saaks patu laostavast mõjust ja hävingust kõrgemale tõstetud, et ta võiks peegeldada Jumala armastust ja osa saada pühaduse rõõmust. EGW Tee Kristuse juurde”
Loojale kuulub au
Paljudele meeldivad kaunid maalid ning nad on valmis kummardama talenti, mis suudab luua ilusa joonistuse, aga kust said need, kes pühendasid oma elu sellele tööle, oma kavandid? Kust saavad kunstnikud idee, mida lõuendile panna? Looduse kaunist vaatepildist, loodusest, üksnes loodusest. Inimesed pühendavad kogu oma olemuse jõu ja kiindumused eelistustele selles suunas. Paljud ei pööra enam tähelepanu sellele, kui kaunis ja suurepärane on loodus, mille Looja on nende rõõmuks loonud, ja pühendavad kõik oma olemuse võimed kunsti täiustamisele. Ometi on kõik need asjad ainult looduse ebatäiuslik koopia. Kunst ei suuda ealeski saavutada looduses nähtavat täiust.
Unustatakse kõigi looduse ilusate asjade Looja. Olen näinud paljusid, kes satuvad vaimustusse päikeseloojangu pildist, samas kui neil võiks olla eesõigus näha peaaegu aasta igal õhtul tegelikku ja suurepärast loojangut. Nad võivad näha kauneid värvitoone, mille looduse nähtamatu Meisterkunstnik on jumaliku osavusega maalinud võrratuteks vaatepiltideks taeva muutlikul lõuendil, ja ometi pöörduvad nad taevase päritoluga pildist hoolimatult ära maalikunsti poole, mida on teinud ebatäiuslikud sõrmed, ning peaaegu langevad maha ja kummardavad neid. Mis on selle põhjus? Vaenlane püüab peaaegu kogu aeg pöörata tähelepanu Jumalalt kõrvale. EGW “Tunnistused kogudusele” II
Armastuse suurus
Jeesus armastab meid; Isa on meid Talle kinkinud ja me oleme Tema töö palk. Ta armastab meid nagu oma lapsi. Lugeja, Ta armastab ka sind! Taevas ei saa anda midagi enamat, midagi paremat. Ole siis julge!
“Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta.” See tähendab, et Isa armastab inimlast nii, et Ta andis oma parima tema lunastamiseks. Saades inimese asemikuks ja käemeheks, surres inimese eest, võttes enda kanda inimese võlad ja üleastumised, on Poeg saanud Isale veel kallimaks. EGW “Ajastute igatsus”
Ilusam kunstist
Kogu kunsti ilu ei kannata võrdlust meelelaadi või iseloomu iluga, mida ilmutavad need, kes on Kristuse esindajad. Uskliku hinge ümbritseb armu õhkkond, Püha Vaim tegutseb mõistuses ja südames ning temast saab elulõhn eluks ja Jumal saab tema tööd õnnistada. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
