Väärtustades elu
Elu on liiga püha, et lasta end haarata ajalikest ja maistest asjadest ning et sattuda hoole ja mure rattasse asjade pärast, mis on igavikuliste asjadega võrreldes tühised nagu pisike aatom. Ometi on Jumal kutsunud meid Teda teenima elu ajalikes toimetustes. Selles töös on usinusel tõelise religiooni osana sama suur osa nagu pühendumisel.
Meie aeg kuulub Jumalale. Iga hetk on Tema oma ning meil on pühalik kohustus kasutada seda Tema auks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Vaadates tänutundega möödunud aastale võime koos prohvet Saamueliga öelda: “Siiani on Issand meid aidanud!” (1Sm 7:12b)
Päev-päevalt
Inimene, kes tahab kujundada endas tugevat harmoonilist iseloomu ja elada täiuslikku kristlikku elu, peab andma Kristusele kõik ja tegema Tema heaks kõik. Lunastaja ei võta vastu poolikut teenimist. Iga päev peab kristlane õppima, mida tähendab allutada enese mina. Ta peab õppima Jumala Sõna, uurides selle tähendust ja kuuletudes selle õpetustele. Nii võib ta saavutada kõrge kristliku taseme. Päev-päevalt töötab Jumal koos temaga, täiustades tema iseloomu, mis kannatab välja ka lõpliku läbikatsumise. Päev-päeva kõrval peab ka usklik ise viima nii inimeste kui inglite ees läbi seda ülevat eksperimenti, näidates, mida evangeelium võib teha langenud inimolevuste heaks.
“Mina ei arva seda juba kätte saanud olevat,” kirjutab Paulus, “ent üht ma ütlen: ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees, ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.” (Fl 3:13, 14) EGW “Apostlite teod”
Inimese Poeg
Selleks, et veenda meid Tema kõigutamatus rahutahtes, lubas Jumal oma ainsal Pojal saada inimperekonna liikmeks ning säilitada igaveseks oma inimolemus. See on tõend sellest, et Jumal täidab oma sõna.
“Sest meile sünnib laps, meile antakse Poeg, kelle õlgadel on valitsus.” Jumal võttis oma Poja isikus vastu inimolemuse ja viis selle üles taevasse. “Inimese Poeg” istub universumi troonil. “Inimese Poja” nimi on “Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst.” (Js 9:5) MINA OLEN on Vahemees Jumala ja inimkonna vahel, on üks mõlemaga. Tema, kes on “püha, veatu, laitmatu, eraldatud patust”, ei häbene nimetada meid “vendadeks”. (Hb 7:26; 2:11) Kristuses ühineb maine ja taevane perekond. Austatud Kristus on meie vend. Taevas on põimunud ühte inimkonnaga ja inimkond võib puhata Igavese Armastuse rüpes. EGW “Ajastute igatsus”
Vastuvõtmine jagamiseks
Jumal annab igale tõelisele usklikule valguse ja õnnistused ning see usklik jagab neid omakorda teistele töös, mida ta Issanda nimel teeb. Kui ta jagab saadut, suureneb tema vastuvõtuvõime. Armu ja tõe värskete varude jaoks tuleb ruumi juurde. Tema päralt on selgem valgus ja suurenenud teadmised. Sellest andmisest ja saamisest sõltub koguduse elu ja kasv. See, kes saab, aga ei anna kunagi, ei saa varsti enam midagi. Kui tõde ei voola temalt teistele, kaotab ta võime vastu võtta. Kui tahame saada värskeid õnnistusi, peame taeva varandust jagama.
Issand ei kavatse tulla siia maailma, et oma töö edendamiseks kulda ja hõbedat jagada. Ta varustab inimesi vahenditega, et nad võiksid oma andide ja annetustega Tema tööd edasi viia. Kui inimestest saavad kanalid, mille kaudu saavad taeva õnnistused teistele voolata, hoiab Issand selle kanali varustatuna. Issandale Tema oma tagastamine ei tee inimesi vaeseks, hoopis andmast keeldumine toob vaesuse. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Üksnes usule toetudes
Tõeline usk on julgustav, vankumatu põhimõte ja eesmärgikindlus, mida ei suuda nõrgestada aeg ega raske töö. “Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad; nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.” (Js 40:30,31)
Palju on neid, kes soovivad teisi aidata, kuid tunnevad, et neil pole vaimujõudu ega valgust jagamiseks. Neil tuleb oma palved armutrooni ette tuua. Palu Püha Vaimu. Jumal seisab kõigi oma tõotuste taga. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Peetruse üleskutse
Paljude aastate kestel oli Peetrus veennud usklikke vajaduses kasvada pidevalt armus ning tõe tundmises. Nüüd, teades, et tal tuleb peagi kannatada oma usu pärast märtrisurma, juhtis ta nende tähelepanu uuesti iga uskliku inimese aulistele eesõigustele. Veendununa täielikult oma usus, manitses elatanud jünger oma vendi olema püsivad püüdlemises kristliku elu eesmärgi poole. “Sellepärast, vennad,” palus ta, “püüdke seda enam teha kindlaks oma kutsumine ja valik; sest kui te seda teete, siis te ei komista iialgi. Sest nõnda avaneb teile rohkel mõõdul sissepääs meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse igavesse kuningriiki.” (2Pt 1:10-11)
Milline auline kinnitus! Tõepoolest – auline on kristlase tulevikulootus, kui ta sammub usus edasi kristliku täiuslikkuse kõrgustele. EGW “Apostlite teod”