Eluvee allikas
Kristluse õiged põhimõtted avavad kõigile õnneallika, mille kõrgus ja sügavus, pikkus ja laius on mõõtmatud. Kristus meis on eluallikas, mis voolab igavesse ellu. See on alaline allikas, millest kristlane saab soovi korral juua, ja see läte ei ammendu iial. EGW “Tunnistused kogudusele”
Õige motiiv teenimiseks
Oma heade tegudega ei peaks Kristuse järelkäija püüdma tuua austust endale, vaid Temale, tänu kelle armule ja väele nad tegutsesid. Püha Vaimu kaudu saab iga hea tegu tehtud ning Vaimu tuleb ülistada, mitte saajat, vaid Andjat. Kui Kristuse valgus särab hinges, on huulil kiitus ja tänu Jumalale. Teie mõtteaine ega vestlusteema ei ole teie palved, teie kohuse täitmine, heldemeelsus ega enesesalgamine. Jeesus saab ülistatud, oma mina peidetud ning Kristus ilmub kui kõik kõiges.
Me peame andma siiralt, mitte selleks, et oma heade tegudega uhkeldada, vaid kaastundest ja armastusest kannatajate vastu. Kavatsuse siirus ja südame tegelik headus on motiivid, mida Taevas väärtustab. Jumal peab hinge, mis on armastuses siiras ja kogu südamega pühendunud, väärtuslikumaks kui kuld, kallimaks kui Oofiri kuld. (Js 13:12) Me ei tohi mõelda tasule, vaid teenimisele. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Lõpliku valiku teed sina
Jumal ei sunni inimest lahti ütlema uskmatusest. Inimese ette on asetatud valgus ja pimedus, tõde ja vale. Ta peab otsustama kumba vastu võtta. Inimesele on antud võime eristada õigust valest. Jumal ei soovi, et otsustus tuleks teha hetke mulje ajel. Otsustada tuleb tõendite põhjal, hoolika Pühakirja ühe teksti võrdlemise põhjal teisega.
Kes uurib Piiblit palves, sooviga tunda tõde ja sellele kuuletuda, mõistab kirjutatut. Ta hakkab Pühakirja mõistma, sest “kui keegi tahab teha Tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast.” (Jh 7:17) EGW “Ajastute igatsus”
Omakasupüüdmatult töötades
Kasvame armus ainult siis, kui teeme omakasupüüdmatult just seda tööd, mille Kristus on meile määranud – kui püüame oma võimete kohaselt olla abiks ja õnnistuseks neile, kes vajavad abi, mida meie saame neile anda. Jõud tuleb harjutamisest; tegutsemine on just samasugune elutingimus. Need, kes püüavad kristlikku elu säilitada vaid Jumala armust tulenevaid õnnistusi passiivselt vastu võttes, tegemata midagi Kristuse heaks, sarnanevad neile, kes ainult söövad ega tee tööd. Nagu füüsilises, nii ka vaimses maailmas johtub tegevusetusest mandumine ja laostumine. Inimene, kes keelduks kasutamast oma jäsemeid, kaotaks peagi jõu neid kasutada. Samuti kristlane, kes ei kasuta Jumalalt saadud võimeid, pole mitte ainult võimetu kasvama Kristuses, vaid ta kaotab ka selle jõu, mis tal enne oli. EGW “Tee Kristuse juurde”
Kõigekõrgema täiuses
Paulus kirjutab efeslastele soovist, et vennad võiksid mõista kristlase eesõiguse suurust. Kõige ilmekamas keeles avab ta neile imelise väe ja tarkuse, mida nad võivad omada Kõigekõrgema poegade ja tütardena. Nad võivad saada “tugevaks Tema Vaimu läbi seespidise inimese poolest”, olla “juurdunud ja rajatud armastusse”, “mõista ühes kõigi pühadega, mäherdune on armastuse laius ja pikkus ja kõrgus ja sügavus, ja ära tunda Kristuse armastuse, mis ületab kõik tunnetuse.” (Ef 3:16-19) Ent apostli palve jõuab eesõiguse kõrgpunkti siis, kui ta palvetab,
Siin ilmutatakse kõrgusi, milleni me võime jõuda usu kaudu oma taevase Isa tõotustesse, kui me täidame Tema nõudeid. Kristuse teenete läbi on meil ligipääs Kõigeväelise troonile. “Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kõike muud annetama?” (Rm 8:32) Isa andis Pojale oma Vaimu piiramatult ja meiegi võime selle täiusest osa saada. Jeesus ütleb: “Kui nüüd teie, kes olete kurjad, märkate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes Teda paluvad.” (Lk 11:13) EGW “Suur võitlus”