Kristus ei andnud meile pelgalt juhised tee kohta, millel peame käima, vaid Ta tuli, et olla meile Õpetajaks. Ta mitte üksnes ei kõnelenud, kuidas peaksime sõnakuulelikud olema, vaid Ta andis meile oma eluga praktilise eeskuju, kuidas peaksime kuuletuma. Nii on Ta tõeline Abimees. Meie ees käies kõrvaldab Ta takistused ja käsib meil käia oma jälgedes. Meie õnnis Päästja ütleb: “Järgi mind. Ma juhin sind. Mina olen Tee, Tõde ja Elu. Kes mind järgib, see ei käi pimeduses.” (Jh 14:6; Jh 8:12)

Kristus teenis tõelise Pojana, sõnakuuleliku Pojana. Ta ütles: “Mina olen pidanud oma Isa käske.” (Jh 15:10) Pühitsus on eluaegne kuulekus. Me võime saada suure au osaliseks, olles Kristuse kaasosanikud. EGW “Pilk ülespoole” 

Jumala seadus eksisteeris enne inimese loomist. See korraldas inglite elu. Saatan langes sellepärast, et astus üle Jumala valitsuse põhimõtetest. Pärast Aadama ja Eeva loomist tegi Jumal oma Seaduse neile teatavaks. Seda ei pandud kirja, vaid Issand rääkis seda neile isiklikult.

Neljanda käsu hingamispäev seati sisse Eedenis. Pärast seda, kui Jumal oli loonud maailma ja maa peale inimese, tegi Ta inimese jaoks hingamispäeva. Pärast Aadama patustamist ja pattulangemist ei võetud Jumala Seadusest midagi ära. Kümne käsu põhimõtted eksisteerisid enne langemist ning nende olemus sobis pühade olevuste seisukorraga. Pärast langemist ei muudetud neid eeskirju, kuid anti täiendavad juhtnöörid vastavalt inimese langenud staatusele. EGW “Lunastuslugu”

Hingamispäeva eesmärk on, et kogu inimkond võiks kasu saada. Pärast seda, kui Jumal oli kuue päevaga maailma loonud, Ta puhkas ning Ta õnnistas ja pühitses päeva, mil Ta puhkas kõigest tööst, mida Ta luues oli teinud. Ta eraldas selle erilise päeva inimestele, et nad puhkaksid tööst ning et kui nad vaatavad maad oma jalge all ja taevast pea kohal – Jumala ääretu tarkuse käegakatsutavaid tõendeid -, võiks nende süda täituda armastuse ja austusega oma Looja vastu. EGW “Jeesuse sarnaseks”

Kui tajud oma patu kohutavust, kui näed ennast sellisena nagu sa tegelikult oled, siis ära kaota lootust. Just patuseid tuligi Kristus päästma. Meil ei ole vaja lepitada Jumalat endaga, vaid – oo, imepärane armastus! – Jumal Kristuses “lepitas maailma enesega”. (2Kr 5:19)

Tema püüab õrna armastusega oma eksivate laste südant võita. Ükski maine isa ega ema ei suudaks suhtuda oma laste vigadesse ja eksimustesse nii kannatlikult, kui Jumal suhtub nendesse, keda ta päästa püüab. Mitte keegi ei saaks veel õrnemini üleastujat paluda. Ühedki inimlikud huuled pole veel kunagi valanud välja rohkem õrnu tungivaid palveid ekslejale kui tema. Kõik ta tõotused, ta hoiatused on vaid sõnulseletamatu armastuse hingus. EGW “Tee Kristuse juurde”

Just selles elus peame me usu kaudu Kristuse lepitavasse veresse vabanema patust. Meie kallis Päästja kutsub meid enda juurde, et ühendada meie nõrkus Tema tugevusega, meie teadmatus Tema tarkusega, meie väärtusetus Tema teenetega.

Jumala hoolitsev juhtimine on kooliks, kus me peame õppima Jeesuse alandlikkust. Issand ei sea iial meie ette teed, mille meie valiksime ja mis näib meile kergem ja meeldivam, vaid elu tõelise eesmärgi. Me peaksime kaasa töötama kõigi nende vahenditega, mida Taevas kasutab meie iseloomu ümberkujundamiseks jumaliku eeskuju järgi. Keegi ei saa seda tööd hooletusse jätta või edasi lükata, ohustamata kõige tõsisemalt oma hinge. EGW “Suur võitlus”