Maise ja taevase riigi erinevused
Seemnes olev idu kasvab tänu eluallikale, mille Jumal on seemnesse pannud. See areng ei sõltu inimese jõust. Samamoodi on Kristuse kuningriigiga. See on uus loodu. Selle põhimõtted on vastuolus ilmalike riikide omadega. Maised riigivõimud valitsevad füüsilise jõuga. Nad hoiavad oma võimupiirkonda väe ja võimu abil, kuid uue kuningriigi rajaja on Rahuvürst. Püha Vaim kirjeldab ilmalikke riike metsikute kiskjate sümboli abil, kuid Kristus on “Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu”. (Jh 1:29) Tema valitsus ei kasuta südametunnistuse sundimiseks toorest jõudu. Juudid ootasid, et Jumala riik rajatakse samamoodi nagu maailma kuningriigid. Nad rakendasid õigluse edendamiseks väliseid abinõusid. Nad töötasid välja meetodeid ja plaane, ent Kristus on see, kes paneb aluse oma riigi põhimõtetele. Tõde ja õiglust külvates töötab Ta eksituse ja patu vastu. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Rõõmus andja
Ärgu olgu Issanda varakambris puudust. Jumal täidab oma varast kõik meie vajadused. Kas meie peaksime olema üksnes tarbijad? Kas me ei peaks olema tootjad, kes annavad oma vahendid, et tõde võiks esitada paljudele inimestele, kes hindavad kuulutust ja võtavad selle vastu ning annavad omakorda Jumalale Tema oma tagasi ja neidki arvatakse tootjate hulka?
Me ei tohi Jumalalt ainult kingitusi vastu võtta. Oma vastutust täielikult tunnetades peame andma Talle tagasi, et Tema varakambris oleks Tema töö edendamiseks külluslik vahendite tagavara, millest Tema töölised saavad võtta, et viia kuulutus linnast linna ja riigist riiki.
“Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad.” (Ps 24:1) See maailm on Issanda varaait, millest me kogu aeg võtame. Ta on andnud meile toiduseks puuviljad, teraviljad ja aedviljad. Ta paneb meie jaoks päikese paistma ja vihma sadama. Kogu inimperekond, nii head kui ka halvad, võtavad pidevalt Jumala varaaidast. Väga oluline on, kuidas nii suurte eesõigustega olevused Issanda annid vastu võtavad ja kuidas nad suhtuvad lepingusse, mille Issand on nendega teinud. Ta on teinud neist oma andide jagajad, kes võtavad Tema varaaidast ning annavad seejärel Talle annetused ja ohvriannid tagasi, “et mu kojas oleks toitu”. EGW “Pilk ülespoole”
Kristuse õpetus
Kristus rõhutas oma maapealse teenistuse ajal hingamispäeva pühitsemise kohustust. Kogu oma õpetuses suhtus Ta lugupidavalt seadusse, mille Ta ise oli andnud. Tema ajal oli hingamispäeva pidamine juba nii alla käinud, et see peegeldas pigem isekate ja meelevaldsete inimeste iseloomu, kui et Jumala oma. Kristus hülgas selle väära õpetuse, millega need, kes väitsid end tundvat Jumalat, andsid Jumalast vale pildi. Kuigi variserid Jeesust selle pärast halastamatult vaenasid, ei kohandunud Jeesus isegi väliselt nende nõuetega, vaid jätkas julgelt hingamispäeva pidamist Jumala käsu kohaselt.
Keeles, mida pole võimalik valesti mõista, tunnistas Jeesus oma suhtumist Jumala käsuõpetusse: “Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama,” ütles Ta. “Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Tõesti, ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud. Seda, kes iganes nendest käskudest ka kõige pisema tühistab ja teisi sedasama tegema õpetab, hüütakse kõige pisemaks taevariigis. Kes aga selle järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis. (Mt 5: 17-19) EGW “Prohvetid ja kuningad”
Sõltudes Jumalast
Millal iganes inimene midagi saavutab, olgu kas vaimulikes või ajalikes asjades, peab ta meeles pidama, et ta suudab seda koostöös oma Loojaga. Hädavajalik on mõista meie sõltuvust Jumalast. Liiga palju usutakse inimesse, liiga palju loodetakse inimeste leiutistele. Liiga vähe usaldatakse väge, mida Jumal on valmis jagama. “Me oleme Jumala kaastöölised.” (1Kr 3:9)
Mõõtmatult tühine on see osa, mida inimlik jõud saavutab, aga kui see on ühendatud Kristuse jumalikkusega, suudab inimene kõik selle jõuga, mida Kristus jagab. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
